March 10, 2015

Kui surnud inimene sind ootab.

 Mul surnud inimesi ikka kombeks unes näha vahel. Pidevalt vahepeal nägin ma unes Härra M ema kes naeris mu üle, siis Preili K on ennast unes mulle ilmutanud ja mu imeline vanaisa ka.
 Vanaisa nägin ma unes umbes 2 aastat tagasi ja ta käskis mul ennast kokku võtta ja eluga edasi minna. Selles unes oli ta nagu elus ta terve ja täpselt nagu päriselt olemas. Nii kaua kuni ma teda puudutada üritasin ja mu käsi läbi tema läks ja ma ennast ülesse ehmatasin aga peale seda und ma võtsingi ennast kokku ja enda haletsemise lõpetasin. Kõik teavad kui valus mul oli kui ta suri ja kui oluline oma eluajal ta mulle oli ja kui täiuslik mees ta oli, kõige täiuslikum!
 Täna öösel ma nägin teda jälle unes ja see ehmatas mind natukene ära. Ta istus mu voodi äärel ja ajas mu ülesse õrnalt raputades mu õlga. Alguses ma ei saanud aru miks ta mind öösel segab , siis ma ei saanud aru kudas see võimalik on ja siis ma lihtsalt küsisin miljon küsimust. Ta istus nii vaikselt ja rääkis enda madala häälega minuga. Kiitis mind kaalu langetuse pärast ja ütles, et ma olen nii ilusaks naiseks sirgunud. Siis ta jäi tasa ja ütles mulle :'' Mari ma ootan sind, sul oleks aeg tulema hakkata.'' Ma küsin, et kuhu?Miks?Millal? Ta vastas mulle, et siia kus mina olen, siin pole hirmus siin on rahulik ja alati soe. Ma ütles, et ma ei saa veel tulla kuna kuhu ma Härra H jätan ja ta naeratas mulle ja lihtsalt kadus ära, lihtsalt kadus ära.
 Ma nüüd mõtlen kas mu vanaisa ootab mind enda juurde surnuajale kuna ma pole seal ammu käinud või ma hakkan ära surema?! Päriselt ka ma lihtsalt ei mõista kas ta tuletas mulle meelde, et ma peaksin minema surnuaeda kus ma tõesti kaua pole käinud või olen ma haige. Ma tunnen ennast hästi ja leian, et mul pole aeg surra kuna ma kavatsen enne surma veel suuri asju korda saata ja mitte olla möku. Saate aru ma ei plaani elulõpuni möku olla?! Igatahes ma loodan, et ta kutsus mind surnuaeda endale küünalt viima. Peale ta surma ma käsin väga tihti seal aga siis ühel hetkel ma lihtsalt ei jõudnud enam leina kaasas kanda ja hakkasin eemale hoidma. Sama moodi ka teiste haudadel käsimisest. Igatahes ehmatav kogemus oli küll, alguses oli nii hea teda näha, see oli nii soe tunne aga siis peab kohe minuga noomima ja korrale kutsuma.

 Härra H on JÄLLE haige, JÄLLLLLLLLE. Ma lihtsalt enam ei jõua, ma ei jõuuuuuuuua. Tahaks lihtsalt, et ta terveks saaks ja saaksime hakkata kevadet nautima. Mitte, et nädalast nädalast nädalasse teda mingine fakking nohu kimbutab mis lihtsalt ei lase kellegil elada.

 Mul on tellimishaigus, täielik haigus lihtsalt. Laupäeval sain 3 paari jalatseid kätte, eile püksid ja ootan veel ühte kleiti ja 2 paari jalatseid. Oeh, rohkem ei tohi nii teha!

March 06, 2015

 Mulle vist meeldib kevad, vähemalt hetkel mulle meeldib see krõbisev vihm vastu aknet mis sulatab viimast lund mis veel maas vedeleb. Varsti piilub aina rohkem ja rohkem paike mis paistab muru, et see roheliselt kasvama hakkaks, ilmuvad puudele lehed ja siis tuleb suvi. 

 Täna aeg endale andis mulle vastuseid paljudele asjadele. Sain endas rohkem selgust, sain endaga paremaks sõbraks ja lõpetan endaga nii kriitiline olemise. Varsti olen ma täpselt sama enesekindel jälle nagu vahepeal. Õnneks on tagasi löögid selleks, et analüüsida metsa läinud asju ja lahendsi endale leida. Vahel ma keskendun valedele asjadele ja kautan tõelise sihi silmade eest. Eiii ma ei räägi jälle enda kaalukautusest ja jätan selle natukeseks ajaks kõrvale ja nii ei põe. Tegelikult olen ma juba püss hetkel, või vähemalt püssim kui mõned aastad tagasi. Ma ei tohi lasta sellest enda kinnisideeks muutuda ja nautima seda mida ma teen. See selleks tuleb luua kindel plaan ja mööda seda liikuda. Õnneks on elu mulle õpetanud, et kui midagi väga soovida ja palju vaeva näha on kõik võimalik. 


- Hommik on alati targem kui õhtu.

March 03, 2015

Pannkook on parim.

 Käsime eile Kompressoris, oi kui head ja suured pannkoogid seal on. Olin mina , Härra M , Härra H ja siis Preili K , selline õnnelik perekond nägime välja. Algus küll Härra H oli natukene jonnakas ja kuri aga siiski suutis ta tõestada, et ta täitsa oskab normaalne laps olla. Preili K vähemalt suudab aru saada, et mul pluss 1 on olemas ja talle vist isegi vist meeldib, et mul teine pluss 1 veel on. Siis istusime õnnelikult seal 4-kesti ja sõime, palju sõime vähemalt mina sõin ennast üle. 

 Trenni suhtes andsin ma eile endale puhkust, et mitte enda põlvele liiga teha hullemini. Täna jalg ikka tunduvalt parem kui eile ja vist jalutama ma lähen. Mitte nii kiiresti ja suure koormusega aga kerge 5 km ikka võin ju kõndida ma arvan. Siis plaanin teha täna süüa, kohe kokata südamega. 
 Mul viimasel ajal on millegi pärast suursuur tahadmine teha võikreemi ise. Ma pean lihtsalt leidma koogi mille sisse see panna ja kellele see sisse sööta. Jah ma võiksin selle koju teha ja see söödaks nigunii ära sellepärast ma muretsema ei pea. Õnnelik on mu perekond suhteliselt maiad inimesed. Kuid koju tegemisega pole kindel kas mul on iseloomu seda ise mitte pintslisse pista. Viimane kord kui ma tegin kodus siis sõin järgmisel päeval hommiku/lõunal ja õhtul kooki ja olin ise nii rahul endaga. Õnneks see oli selline kook mida üle 1 tükki korraga süüa ei tahagi...
 Peaks ennast lihtsalt kellegile külla kutsuma ja külakostiks kooki viima. Eks paistab, eks paistab. Ma kõige pealt pean valmis tegema enda peekonirullid veisehakklihaga ja selle üle õnnelik olema. :)

- See on hea mäng mida mängima ei pea.

March 02, 2015

Kui väike Deemon muutub kõige armsamaks lapseks.

 Eilsest sisse kandest võis välja tulla, et Härra H on ainult vastik ja paha. Tegelikult absoluutselt pole nii! Lihtsalt meil on vahel rasked päevad kus ta näitab iseloomu.
 Eile tõi mu ema ta lasteaiast koju ja kui mina koju jõudsin oli ta suurepärane. Ta jooks ukse peale mulle vastu ja ütles, et armastab mind ja kallistas. Terve õhtu ronis süles, kutsus mängima ja oli sõnakuulelik laps. Õhtul ta veel ütles ka, et tegelikult meeldib tal olla hea laps. Oeh kudas ma tegelikult enda väikest põrgulist armastan!

 Ma olen viimasel ajal mõelnud sellele, et võib-olla siiski on hea kui Härra M lähebki välismaale tööle ja me Härra H üksinda oleme. Siis on lihtsam palju asju ja võib-olla toimib päris palju asju paremini. Ma olen lihtsalt liialt harjunud üksinda olema...lapsevanem.

 Sain aru, et liigne sport on halb liiga halb. Mu jalg on paistes ja valus kõndida. Tänane jalutamine lükkub natukeseks edasi nii kaua kuni jalg enam tunda ei anna. Lihtsalt pole tarvis põlve koormata ja hiljem kauem sant olla.


 Täna hommikul ma ärkasin ülesse ja sain aru, et midagi peab muutuma. Minu enda jauks peab midagi muutuma, et ma ei manduks ära. Tuleb tegutseda, et oma unistuste poole püüelda!

- Kõik on korras.

March 01, 2015

Raske on normaalne olla.

Äitäh Jumal, et mul on võimalus olla ema. Äitäh Jumal, et mu lapsel on 5,5 aastaselt metsik puberteet ja mu blondideeritud juuksed varsti peast välja kukuvad. Mis mind veel siis ootab kui jõuab see ''õige'' hormooni möll kätte? Ma hakkan parem kohe seevaldisse paremat kohta otsima ja lasen rohkelt AD välja kirjutada selleks, et ette ära osta.
 Ma võiksin silma kinni pigistada ja lubada Härra H teha mida ta aga soovib peas, et ta ei jonniks/kisaks/ ei nõuaks aga nii pole lihtsalt võimalik. Ma saan aru, et päris elus nii hakkama ei saa. Miks ei oleks võinud olla, et ta saab Härra M iseloomu ja minu välimuse? Ikka karma on kuri ja andis mulle selle mida ma külvasin. Vahepeal oli mul tunne, et temast võib asja isegi saada veel aga siis tuli väike jonnideemon ta sisse tagasi ja maailm hakkas pöörlema. Ta lihtsalt pole vist hommiku inimene, ta lihtsalt pole õhtu inimene , ta vist lihtsalt on suur egoist ja kõik peab olema tema järgi. Äitäh Jumal, et mul on selline kogemus mis võtab igaveseks isu seksida, et ei tuleks rohkem kunagi lapsi!

 Üldiselt viis Härra M nüüd lapse lasteaeda arenema ja minu plaan on võtta ette üks mõnus 10 km metsa vahel. Siis on tuju parem ja elu ilusam nagu ikka. ^^

 Imelik küll paljud inimesed tahaksid rohkem kodus istuda ja vähem tööd teha aga minul on vastupidi. Tahaksin palju, palju, palju rohkem tööl käia hetkel. See kodus vedelemine teeb vaid mandunud idikaks mind. Raske on olla normaalne inimene normaasete soovidega. Oeh, kohvi peaks veel jooma.
 Ma sain hakkama , ma KÄISIN jooksmas. Ma ütlen ausalt, et esimene kord oli tunduvalt kergem kui teinekord oli raskem. Siiski ma olen enda üle uhke ^^ 
 Samas on hetkel jälle see sama teema, et mida rohkem ma hetkel liigun seda rohkem ma tahan süüa. Üldiselt olen ma toidu inimene ja söök mulle meeldib. Kuna ükspäev ma panin Fb pildi koogist ja siis sain mõne kurja ütlemise, et ma ei peaks toitu ülesse panema jnd.
 Sellest tekkis mul idee, et ehk ma peaksin tegema oma toitude kohta blogi? Panen pilte ja retsepte parimatest paladest. Kuna siiski ei saa ma teha vaid blogi toitudes mis on kohutavalt tervislikud ja absoluutselt patuvabad kuna ma teen tervele perele süüa. Süüa tehes ma siiski üritan  kaalusõbralikuks enda suhtes ja mitte keelate endale ainukest asja mis tegelikult kõhtu täidab. Oeh , ma pean selle peale mõtlema.

 Kui eelmises postituses ma kirusin Härra M jälle siis täna olen ma ta vastu sõbralikum. Nagu ikka ülesse ja alla ja jälle ülesse.


- Käes on märts.

February 26, 2015

Alati valige kõige raskem tee - sellel ei kohta te konkurente.

 Vahest ma olen enda peale kuri, et ma olen nii põikpäine olen. Tõsiselt mina aegajalt ajab see kurjaks lausa. 

 Ma olen teinud enda elus ümbris palju valesi otsuseid, lasdnud käest õigeid võimalusi ja oma bravuuritsemisega keeranud kihva asju. Vahel ma pole piisavalt asju läbi mõelnud enne otsuse tegemist ja mõtlen hiljem kui persse läheb. See on see analüüsimis võime mis tuleks mul aegajalt ära keelata. Samas ma ei saa sinna mitte midagi parata, et mu emotsioonid vahel üle viskavad ja keerlema hakkavad. Kuna mingine hetk ma mõtlesin enda elus väga palju selgeks ja sain lausa enda nõrkadest kohtadest aru. Teate kui raske oli endale tunnistada, et mina kui suurepärane inimene eksin ka vahel. 
 Siis peale kõige selgeks saamist olen ma üritanud anda inimestele võimalust, panna ennast nende olukorda aga igavesti ei ole ma selleks suuteline, ausalt. Ma ei saa pidevalt alla neelata petumust või teha nägu, et kõik on korras. Siiki kui inimene ei muutu pärast korduvaid vihjeid lubada muutuda ja asju näha teistmoodi.
 Hetkel ongi nii, et ma olen harjunud elama üksinda ja tegema asju üksinda. Enda eest vastutama , lapse eest vastutama , muretsema vajalike asjade pärast. Mõelnud endale asjad selgeks kudas peab mu elu toimina ja kudas ma näen seda 5 aasta pärast. Mäletan väga seda tunnet kui olin uppumas emotsioonse sitasse ja samal ajal pidin hoidma üleval ka last, üritama teda korda teha. Jah ma ei suuda unustada , just nimelt. Hetkel ma leian, et minu pingutamisest on üksinda vähe ja keegi teine peab rohkem vaeva nägema. Oeh , ma olen Draama kuniganna.

- Oi , ma olen kuri.