Voodi,lasteaed,töö,kodu,voodi,lasteaed,töö,kodu,voodi ja lõpuks hommik kodus kui pole kiire.Teate mis on maailma parim asi? See kui saad töölt tundaega varem koju ja saad ise lugeda oma lapsele unejuttu.Selle vahele ta räägib enda päeva muljeid ja korrutab kui õnnelik on koos sinuga magama minnes.

 Täna hommikul helistasin ma perearstile,et Härra H opi eelsed paberid täita.Meie suurpäev on juba 12.02 2014 ja aina rohkem hakkan ma närvi minema.Mäletan siiani seda 2 tundi kui adenoidi lõikusel Härra H käis.Need 120 minutit venisid nagu tatt mis on ilanäärmete puudulikust tööst väsinud ja tooda piisavalt ila juurde.Tammusin mööda palatit ring.Igatahes sain homseks aja,et paberid üheskoos ära täita aga arst imestas,et viimasel 3 kuul pole me tema juures käinud.Muretses juba kas ei taha enam tema sõbrad olla.See oli oma moodi naljakas aga samas oli ta väga õnnelik,et meie tervise mured hakkavad lõpuks korda saama ja saame enda elu normaases rütmis elada.


 Üldiselt on mul viimasel ajal tunne,et kõik on mõnus ja lõpuks peale sitta aastat hakkab kõik laabuma.Mulle meeldib see rahulik elu kodu-lasteaed-töö-trenn-kodu elu.Olen üpris õnnelik,et vaikselt taha plaanil olles pole draamat ja mõtetuid asju mis tekitab stressi.Õnneks hetkel on kõik asjad tasakaalus ja see tekitab minus ainult häid emotsioone,mul on tunne,et ma olen jälle mina ise ja see teeb vaid õnnelikuks mind!

 Mulle meeldib,lihtsalt meeldib.



- Kõik on korras.

Ära oota koidikuni.

 Istusin enne rõdul ja pahvisin suitsu,tõmbasin endale tekki ümber ja vaatasin seda lume sadu.Ma pole kunagi olnud lumest vaimustuses aga täna tundusid need suured lumehelbed mis maha langesid tihedas sajus nii ilus.Puud on kaetud nagu vatiga,üksikud tuled põlevad see tundub nagu oleks võetud pilt kuskilt raamatust.
 Tahaksin jalutada vaikses haapsalus,süüa kuskil hubases kohvikus paar kreemist saiakest ja juua sooja kohvi.Jälgida õnneliku inimesi ja lasta lihtsalt emostioonidel ennast paitada,tunda joovastavad heaolu tunnet,et väikses eestis on selline imeline koht.Palun viige mind haapsallu,palun.

 Kuna mu isa on tagasi siis mu internetis olemine on tunduvalt vähemaks jäenud kuna ma pole siiski ruuterile eriti paremat kohta leidnud,et internet minu tuppa leviks piisava kiirusega,et mind pidevalt internetist välja ei viskaks nii,et tundub nagu mul oleks ilge tähelepanu  vajadus Skypes.



 Viimasel ajal on mul jälle olnud aega raamatuid lugeda,et saaksin endas paremaks inimeseks muuta.ühes raamatust jäi mulle meelde lause mis iseloomustab vist minu emotsioonide tuimust.Võimetus kiindumust väljendada üks emotsionaalse tuimuse avaldusi.See ei pidanud ainult mehi iseloomustama vaid üpris tihti pidi see just naisi vaevama.Lahendus pidi olema üpris lihtne -südant ümbritsevad köidikud tuleb lõdvemaks lastma.Uuringud on näidanud,et keskkonnas,kus lubatakse väljendada oma tugevaid tundeid,saab ravida isegi pärast rasket traumat tekkinud emotsionaalset kaost. Ühesõnaga mul on alati olnud tunne,et endasse hoides on palju kergem ennast terveks teha ja üle saada traumadest aga tuleb välja,et hoopis endast välja rääkides saavad asjad kiiremini korda eneses.Eks ma siis proovin edaspidi elades olla rohkem avatum.Kuigi keegi küsib siis vastan ausalt ilma ilustamata ja varjamata tagamaid miks asjad nii läinud on nagu need on.Tuleb loobuda barjäärist enda ja inimeste vahel natukene väiksemaks teha. Aus tagasiside on empaatilise intuitsiooni arendamise ainus abinõue.Selle seisundis on inimene kõige ausam ja on valmis rääkima asjadest mis pole just nende lemmik teema aga igal inimesel on vajadus enda sisse kogunenud pahnast lahti saada ja kellegi teise samalaatseid kogemusi kuulda. Samas alati olen ma väga realistlik probleemide lahendamisel ja olen märganud,et inimestele ei meelde alati kuulda tõtt hetkedel millal neil on ebameeldiv emotsioon on.Samas on alati tõde parem kui ilus vale.Ükskõik kui ilus see ka on teeb see lõpude lõpuks rohkem haiget see kui kohe lahendada asjad õigesti ükskõik kui ebameeldiv see on.Samas ka positiivsetel emotsioonidel on alati palju tugevam võim kui negatiivsetel ja sellest olen ma viimasel ajal aina rohkem aru saanud.



- Maailm on täis positiivsust.

Päev pärast reedet.

   



   Parandan  emotsionaalseid hädasi tegelikult vaid käitumise muutmisega.Kui inimene armastab nii iseennast kui ka teisi,juhib tema transaktsioone armastav süda ning ta ei jaga ise ega luba endale jagada''torkeid''Õnnelikuks eluks on hädavajalik tunda õnne pisikestest asjadest,et saaksid alustada suuri asju.Õpin oma tundeid ausalt väljendama ja loodan läbi selle,et minu revaks enam pole vaid kaitsehoiaku võtmine.Olla emotsionaalselt kindel endas tähendab suuta juhtida oma emotsioone nii,et teeksid mind sisemiselt tugevamaks ning parandaks minu ja mind ümbritsevate inimeste elukvalieeti.Olen alati kudagi suutnud negatiivse sitta endasse tõmmata ja positiivse endast välja suutnud ajada.Nüüd kui ma olen piisavalt aega ennast suutnud haletseda siis olen aru saanud mida vähem ma käsnana sitta endasse tõmban seda rohkem leian ma positiivsust endast.Üks asi on kui ma naeran koos teistega aga teine asi on naerda üksinda.
 Naljakas on minu jauks see,et mida kriitilisemalt ma ennast vaatan seda vähem häirivad mind mu kiiksud või see,et ma natukene kurjalt realistlik vahest olen ja inimesed tänu sellena mind kohe ülbeks tembeldavad.Kas tõesti annab inimesele unistamine suurema õnne tunde? Me kõik unistame jah,usu või ära usu isegi minul on paar paremat unistust.Mulle ei meeldi ootata nende täitumist vaid meeldib rohkem nende poole püüelda.Peale pikkaaega ühel kohal tammudes olen aru saanud,et see tegutsemine on rohkem minu rida kui see,et ma ootan millal mulle midagi sülle kukub.Tõesti viimasel ajal ma tunnen,et ma vajasingi täpselt seda perioodi elus,et saada aru mis on elus tegelikult oluline ja teada saada kuhu ma tegelikult oma eluga tüürin.Kui plaan paigas ja rattad liikuma pandud pean ma saama ma lihtsalt lahti kõige sittast enese elus,alustatud inventuriga enda tuvusrinkonnas ja elukommetes.Kerge kõik mis sitt välja ja kõik mis hea sisse.Ma ei saa lihtsalt kõndima jäeda piiripeal kus on hea ja halva kohtumis paik.Mulle ei meeldi kuristiku äärepeal kõõluda teades,et mu tasakaal pole peale saatuse lööke nii kindel kui peaks selleks,et kahe elu vahel olla.
 Ma isegi ei hakka etteheitma inimestele kes on aastaid olnud mu elus olemas,et neil oleks ka aeg oma eluga edasi minna ja suureks saada.Võib-olla on minul põhjust rohkem kuna minu emotsioonide healust sõltub väikese inimese käekäik.Ma arvan,et lihtsalt präegult on see hetk kus tuleb vaid edasi minna ja õppida oma vigadest mitte enam minna kaks sammu edasi , viis sammu tagasi.Mõeldes mu minevikule olen ma hullemastki august välja tulnud,meil kõigil läheb vaja enesehävitamis perioode.Siiski ma võin olla õnnelik,et ainuke asi mille pärast ma täiesti põhja ei vajanud on see,et mul on Härra H.Kui mul oli tõesti tunne,et ma ei suuda tõusta hommikul siis leidsin tema pärast selle jõu .Tal endal ei ole arvatvasti ehtkel aimu ka,et päästis oma hüsteerilise ema elu! Mul tunne nagu ma oleks puhas,mitte miski ei suru mind kuskilt ja igapäevaga see enesetunne läheb aina paremaks ja paremaks.Viimasel ajal tunnen ka seda,et mu elus juhtub peale sellist sitta midagi tohutult head,mu sisetunne ei peta mind peagu kunagi.Positiivsest mõtlemisest saavad alguses positiivsed asjad.Ma ootan vaikselt enda õnne ja tegutsen enda õnne poole ise nii palju kui see minust olen.Jätan võimaluse saatusele,et ta mind veel ja veel suudaks üllatada.Pärast sitta tuleb alati hea,ma tean seda! Aidatates teisi aitad sa tegelikult kõige rohkem ennast.

- Positiivne laupäev!

Eesti ajakirjandus ei tunne piire.

 Ma kohe hommikul vihastasin postimehe ja delfi peale. Mis kuradima õigusega nemad kirjutavad,et Tartus hüppas 9 korruselt alla 16 aastane neiu.Kas nende mõni sõber/sugulane või tuttav on võitnud ise endalt elu`? Loodan,et mitte kuna selline lein on kõige raskem,kõige keerulisem mõista.Olen elus läbi elanud mitu erinevat leina,põhjuseid on erinevaid olnud miks lahkutakse elust.Siiani 6 aastat,2 kuud ja 17 päeva on mul raske leppida asjadega,vahel kõledal õhtul mõtlen ma siiski mis siis kui...Olen mõelnud tihti kui oleksin sellel päeval vastanud enda telefonile,või kui oleksin üritanud rohkem inimest aidata kui jnd. Präeguseks hetkeks olen ma elanud läbi kõik 5 leina faasi aga siiski mitte ei suuda unustada.Teistega on need faasid kudagi kiiremini saadaud läbitud kuna asjadele on olnud minu jauks aru saadavad põhjused,informatsioonid seedimine on kergem ja tänu sellele kergem leppida ja hüvasti jätta.Saan aru kui inimene sureb vanadusse,ta jäeb vanaks ja lihtsalt tema keha ei jõua enam töötada kui isegi hing ihkab elamist.Saan aru kui inimene sureb üledoosi kuna tal on haiglane vajadus põgeneda realsusest imedemaale ja suuda enda doosi paika panna.Kõhatan ja ütlen,et see on vaid inimese enda lollus püüelda parema olemaise poole kasutades selleks kõige kergemat viisi,näitab inimese nõrkust.
Saan aru kui inimene sõidab ennast autoga suurel kiirusel surnuks kuna vajab adrenaliini ja see tema vajadus adrenaliini järgi lõpeb inimeste pisarate ja valudega,saan aru,et vahel on inimesed julmad ja kurjad tahtlikult kustutavad kellegi eluküünla kuna nemad arvad,et see õige.Juhtub õnnetusi kus inimene on valel ajal vales kohas.Minu ülemõtlev aju ei suuda siiski aru saada kust võtab julguse inimene võtta õigus minna sinna kuhu paljud tahavad aga vähesed julgevad.Kudas saab keegi lüüa käega , kudas ta suudab mitte mõelda inimeste peale kes teda leinama jäevad...Loodan,et siiski seal on parem kui  siin ja kõik mu valatud pisarad pole ilma asjata.

 Käsime Neiu Lauraga eile jälle trennis. Me olime kohe väga tubli! :) Härra H imevanaisa tuli koju ja nüüd laps tunneb ennast palju paremini,vanaisa vist ka.


- Õnnelik!

Ma olen oma lapsel ainus tegelikult.

 Eile käsime Preili Lauraga trennis,oleme kohe enda üle uhked.Täna on jalad natukene valusad aga selle eest magasin ma öösel tohutult hästi.


 Juba mõnda aega olen ma mõelnud sellele,et ma olen ju oma lapsel tegelikult ainus.Teoorias on lapsel ka isa aga hetkel praktikas jäeb sellest puudu ja enam ma isegi ei usu,et see muutub.Võib-olla nõuan ma võimatut aga ma olen väsinud kuulamas juttu millele tegusi ei järgne.Viimased pooldeist aastat käib asjad ikka ja jälle ühte moodi,nagu trambiks me ümber mitte millegi.Alguses ma arvasin koos enda sisetundega,et sellest ei tule kunagi mitte midagi välja,et me suudame kõik selle juures rahul olla.Siis mingi hetk muutusin ma meeleheitest nii naiivseks,et hakkasin uskuma asjadesse,hakkasin lootma ja kaitsesin pidevalt,õigustasin ise endale.Nüüd kui Härra H on täiesti minu eraproiekt olen ma täiesti rahul asjadega.Olen ise endale suutnud tõestada,et ma saan hakkama.See on tähtis,et me tunneme ennast elus ja püüdleme parema tuleviku poole.Ma kartsin niiniiniii väga kui kõik otsa sai,et ma ei suuda üksinda hakkama saada aga tegelikult on see kökimöki ja lausa vapustav,et ma ei pea arvestama kellegi teisega.Tead mis on selle hetke seisu juures kõige mõnusam?Ma ei pea enam petuma,mul pole vajadust küsida nõu ja siis kuulda lauset :'' Ma ei tea.''. Lõpudelõpuks olen mina alati võtnud kõik olulised otsused vastu.Nüüd lihtsalt on ära jäenud see pidev enesekordamine.Kõige jubedam elus on see kui valetad iseendale ja usud nii siiralt,et kõik ongi täpselt nii.Kõige olulisem on see,et laps oleks rahul.Hetkel mulle tundub,et ta ongi rahul kuna tal on  kindlus tunne ja asjad ei muutu kellegi :'' Ma tahan emale näidata,et minu sõna peab peale jäema.'' tujukuse tõttu.Kui tema neid ridasi loeks siis tal oleks kindlasti mulle palju üelda,et kudas minuga ei saa midagi kokku leppida ja tema jookseb alati kui mina tahan jnd.Olen juba sada korda neid asju kuulnud aga millegi pärast on mul teise arusaam ja kõigil teistel peagu ka kes seda tsirkust kõrvalt näevad.


- Elu on mõnus.

  See nädalavahetus olin ma küll väga tegus ja suhtlesin palju inimestega.
Reedel siiski vudisin ma õhtul välja kuigi arvasin,et teen vaike õhtu rämpsu ja telekaga.Härra H jäi vanaemaga koju ja mina trippisin hiiule kus kohtusin Greetega ja jalutasime poe poole.Teatasid,et Hiiul on maxima? Mina ei teadnud.Peale ''ma ei oska otsustada millest mul hommikul paha on '' jalutasime Greete mõnusasse pesasse ja vestlesime maailma asjadest ja olust.Kuna minu mõnus lõunauinak tänu tööle ära oli jäetud siis koju tulemine tuli üpris kiiresti.Õhtu lõppes sellega,et Härra Nõrkus mulle järgi tuli siis õnneks ei pidanud ma meeldivad number 33 bussiga sõitma.Peale meeldivat auto sõitu rääksime veel maja ees juttu kui seda just rääkimiseks nimetada saab.Kardan,et varsti arvavad tõesti mu naabrid,et ma peaksin ravile minema.
 Laupäeva hommikul oli natukene halb enesetunne kuigi pidasin vapralt piiri.Otsustasime Härra H ennast emaga kaasa pressida vasalemma ja natukene värskes õhus viibida.Meil on mini puhkus mida mul vaja läks.

Mul on kohvi üledoos ja ma ei suuda enda lauseid kirja panna.Ma üritan homme kirjutada uuesti.



- Ma olen täiuslik.

Ma pole hull hääled mu peas ütlevad seda.

 Preili Laura päästis eile oma telefoni kõnega mu õhtu,ausalt päästis.Tähendab kui seda kõne poleks olnud siis lõpuks oleks ma kiusatusele järgi andud ja endale halba teinud.Kuna mu uus aasta lubadus oli olla õnnelik siis ma ei tohi neile kiusatusele järgi anda.
 Käsin täna raamatukodus ja laenutasin raamatu :'' Elu on suur mäng''. Näed ainult mina ei mängi.

- motivatsiooni puudus.

Hommiku kohv kahe suhkru ja koorega.

  Eile oli mul jälle selline imelik olla,tõsiselt imelik.Sain aru,et ma ei saa hirmust haiget saad teha haiget teistele,mängida neid mänge.Samas ma tean,et isegi kui ükskord oled mu purustanud ei suuda ma enam kunagi usaldada.Targem on lihtsalt astuda eemale ja lihtsalt vaikida.Kõige naljakam on see,et ma tean juba ette tema mängib minuga täpselt nii kaua ma seda teha lasen.Olen alati uskunud,et inimesele saab teha haiget vaid siis kui inimene laseb seda.Ükskord ma juba lasin,olin naiivne ja uskusin ilusaid valesi.Ja millega see lõppes? Sellega,et ma enam ei suuda kedagi usalda,olen tõmbunud endasse ja vaid mängin mänge kas inimestega kes pole seotud minu purunemisega.Miks mul on tunne,et mu minevik ei taha kunagi rahus minna ja aina rohkem pressib mu olevikuks.Kas tõesti see on mu karma mis mind jälitab selle eest mis ma Härra M tegin? Kuigi nii nagu mina temale tegin tegi tema mulle täpselt sama moodi vastu,meist kumbki pole puhas.Meie mõlema südame tunnistusel laskub patte mis hävitas meie olemas olu. Oleme suutnud ennast uues olukorras harjuda,et koos enda kunagise armastuse vilja kasvatada.Inimestel on pidevalt ütlemist selle kohta miks me ikka nii seotud oleme.Kas keegi kunagi on üritanud ennast panna H olukorda kus tema kindlus purunes ja pärast seda sai alguse lumetorm mis kudagi peatuda ei taha enam.Pidevalt olla kuskil täiskasvanute maailma vahel,kõik nõuavad midagi aga keegi ei kuula su tegelike soove.Sul on olemas kõik ja veel rohkem materiaalselt aga sul puudub turvatunne.Täna pead olema siin,homme seal,inimesed kauvad ja siis ilmuvad välja.Pidevalt tõugatakse,tõmmatakse keeristesse. Me tõesti ju üritame asja võimalikult valutuks teha meile kõigile,anda enast parim ja vigadest õppida.Ma pole kunagi olnud lihtne,vaeva tuleb näha,et näha kes ma tegelikult olen.Selle pärast ongi mul kergem eemale hoida,et mitte jälle tunda ennast reedetuna kui ennast avan,lasen enda ellu.


Muide kuskil mainisin paar postitust tagasi  H lasteaia maks on tõusis siis tegelikult kui H alustas lasteaias käimist oli vanema osamaks 22.67 eurot ja hetke seisuga on see 41,19 eurot.Kergel poole võrra suurem kui enne.


- Lõpeta see minu elus sonikine,las mul minna.

jäta rahule mind heaga, sind tahan ainult purjus peaga

või siis kui kõik on mugav,sulle komplimendi teen ja ühte-teist kokku luban.



Ausalt ma seletan siis kui ma ise olen asjad enda jauks selgeks teinud miks jälle mul on vaja  alustada sonkimisega sitas kui tegelikult kardan ma .


- Emostsioonidega alkoholikust libu.

Ninasaviku võim.

  Täna hommikul sain teada,et kohatasu tõusis peagu 5 eurot lasteaia koha maksumus. Jah tõesti ma selle pärast nälja tõesti ei sure,et pean maksma 5 eurot rohkem aga siiski.Omavalitus määrab kohatasu maksumuse ja samal ajal kas mitte hiljuti Savisaare palk ei tõusnud mitte 1000 eurot(!) ? Omame vapustavat ühistransporti mis võtab tallinna eelarvest päris meeldiva summa kuna ei suutnud täpset summat välja otsida siis leidsin Delfi.ee artikli kus on kirjas : '' "Ühistranspordi piletitulu oli 2011. aastal 17 miljonit eurot. Arvestades asjaolu, et tasuta sõitu võimaldatakse üksnes tallinlastele, siis mittetallinlaste eeldatav osa piletitulus on umbes 3,5 miljonit eurot," ütles Taavi Aas Delfile.

 Seega läheb tasuta ühistransport linnale maksma hinnanguliselt umbes 14 miljonit eurot. '' ( täpne artikel  http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tasuta-uhistransport-laheb-tallinnale-maksma-14-miljonit-eurot.d?id=64720550  )  Mina  ei suuda seda summat endale ette kujutada aga kas teie teate kui suur raha see on ?  Viimasel ajal võime tihti lugeda õnnetusi mis on juhtunud ühistrspordis. Ehk on see tingitud selles,et kõik vähegi normaalsed ja oskaiad inimesed on ammu juba soome läinud sama tööd tegema korduvalt suurema palga eest? Ühistransport mis on meil hetkel kasutusel on vananeb igapäevaga ja nii,et see ka pidevalt laguneb ja vajab parandust.Kus riik siis selleks raha võtab? Kas tõesti see 3,5 miljonit eurot kautab juhtude palga,bussipargi hoolduse ja uued trollid/bussid/trammid?  Igapäevaga kirjutatakse tallinnasse uusi inimesi sisse,et see summa kahaneb ju sama kiiresti väiksemaks kui inimesed ennast Tallinna elanikeks registreerivad. Jah tõesti inimese ametliku palga peal laekuvad maksud ka siis edaspidi Tallinna linna eelarvesse ja see annab raha juurde aga oleme mõistlikud täna sellele on veel raskem pisikestel omavalitsustel hakkama saada rahaliselt kuna riigil pole võimalik neid lõputult aidata ja kui kõik jooksevad minema ja kelle raha jäeb puudu.Tänu sellele tõstetakse lasteaia maksu,söögiraha , kooli huviringe ,pensionääride huvitegevust ja teede remonti väikestes külades. Kas tõesti kõik ainult selleks,et Ninasarvik saaks enda fakking palka tõsta teiste inimeste arvelt? 

 1 jaanurast tõusid linnamaal parkimise hinnad märgatavalt. Jah tõesti mind see otseselt tõesti ei puuduta kuna ma autot ei oma ja kesklinnas eriti parkimas ei käi. See kõik raha mis linnale toob parkimine , uued elanikud ja meie präegused inimesed kulutatakse täiesti naeruväärselt sama kiiresti ära.Kui lõpetaksime selle tasuta transpordi oleks võimalik inimestele maksta suuremat palka ja pidevalt uuendada bussiparki siis oleks ka inimesed nõus maksma bussipileti eest mis polegi nii üüratult suur.Kui lõpetaksime ära selle TallinnaTv tegemise saaksime me selle raha lasteaia remontidesse paigutada ja õpetajate preemiatesse mis motiveeriks kindlasti tööd rohkem tegema ja lapsevaemad oleksid tunduvalt rohkem rahul kohamaksu tõstmisega. Ma oleksin rahul selle tõusuga kui ma nüüd kindlasti teaksin,et lastel on olemas wc paber,joonistus vahendid ja normaalsed käterätid kätekuivatamiseks. Mina pole 3 aasta jooksul kordagi näinud mis selle kohatasu tõusuga oleks parmekas läinud.Kui Hendrik alustas lasteaias käimist 2011 aastal oli vanema osalustasu 30,74 eurot siis tänase seisuga on see 41,38 eurot siis tõesti ma pole märganud,et neil oleks selle ajaga midagi muutunud.Paberit viivad lapsevanemad joonistamiseks,käterätikud on nii vanad ja auklikud,et lastel kindlasti käed kuivatamisest karedad ja uusi arendavaid mänge pole nad samuti saanud.Õpetajate palk on sama sugune nagu enne peagu aga kuhu see raha siis läheb?

Lihtsalt mul oli vaja lihtsalt kirjutada sellest kuna nigunii minu sisse kanne ei muuda mitte midagi aga siiski vahel mulle meeldib kirjutada asjadest nii nagu need on mitte nii nagu me tahaksime,et need oleksid.

 Täna oli tegelikult positiivne päev. Hommikul nägin ma Johannest üle väga ammuse aja.Isegi hetkel mulle ei meenu millal ma teda enne tänast viimati nägin.Saime paar sõna juttu ajada ja mulle tundus,et tal läheb hästi.Mulle meeldib kui headel inimestel hästi läheb,kohe väga meeldib.Tore on tõdeda,et inimsed muutuvad siiski paremuse poole ja saavad asjad enda elust joonde kui tõukavad ebavajalikud inimesed enda elust välja.

 Pärast seda käisin Doonoriks nagu eile pajatasin,et plaanin minna parema enesetunnet tekitama.Tõesti oli see väga meeldiv ja hea tunne,tõesti.See 7 minutine verepumpamine teksitas kohe väga hea olemise.Mul on tunne,et kõik halb on välja läinud ja nüüd on ruumi headusele on rohkem ruumi,palju rohkem!

 Pärast seda sain kokku Joannaga ja jalutasime,me tohutult jalutasime.Ma arvan,et ma pole kindlasti viimastel kuudel nii palju jalutanud.Rääkisime maailma asjadest,natukene peksime keelt,lahkasime probleeme,noh tegelikult me rääksime kõigest.Vahe peal jõime väga maitsvat caffe lattet ja jalutasime veel ja veel ja veel.Sõime ka Balti Jaamast ostetud meeldivad saiakesi kus polnud liha sees ja pizzat mis kurgust ilma veeta alla ei läinud.Üpris huvitav on see,et maailmas on veel inimesi kes suudavad nii realistlikud olla nagu mulle meeldib.Mul on isegi paar head pilti telefonis aga ma ei suuda meenutada kus on juhe,et need telefonist arvutisse saada nii,et las olla.

- Õnn ma ootan sind , ma olen selleks valmis.

Pühapäev.

Pühapäev on päev pärast laupäeva ja päev enne esmaspäeva. Kuna eile ilmselgelt mul oli rõhuv vaimne kiisu siis otsustasin enda vaba õhtu kodus vedeledes veeta.
 Kuna jumal on meile andud google otsingu mootori siis kasutasin seda aega kasulikult ja uurisin nii mõndagi millele tahtsin seletust saada.Olen kuulnud ajurumast viimasel ajal päris palju ja pidin saama endale vastused nii palju kui suudan lugeda raskesti kirjutatud kirjandust mis vabalt on saada kui otsingusse sisse toksida see. Sain aru,et kui inimesel on ajusurm siis ta on surnud,ta süda küll lööb ja olemas on vereringe aga masin hingab su eest ja tilgutitega saad toitained,et sul üldse oleks võimalik saada vajalike asju oma kehasse.Samas kasvavad su küüned,juuksed ja kui oled veel arenev nooruk siis võib su keha nii pikusesse kui laiusesse kasvada edukalt.Sellest välja tulemist võib nimetada imeks aga täielikult  sellest on taastuda on peagu võimatu kuigi maailmas on tõesti imesi kus seda juhtunud on.Lihtsalt üteldes on ajusurm see,et sa elad masina abil mis on juhtmega seinas.Selles tekkis meil emaga arutelu kui minuga peaks see juhtuma siis ma tahaksin,et mind seinast välja võetakse ja lastaks rahus minna.Kuna ma arvan,et suurem karistus oleks see kui inimene ärkab ja jäeb teistele hooldamiseks ja on elu lõpuni kaalikas.Kas sina teatsid,et igaüks võib hakkata organidoonoriks ja ajusurnutelt perekonna nõusolekul võetakse organeid?Mina otsustasin endale ka välja printida Doonorikaardi ja teavitasin enda ema ka selles,et kui saatusel minu jauks midagi sellist varuks siis võib vabalt minu organid laiali anda.
 Rääkides Doonoriks olemisest siis ma üritan järgmine nädal leida aega ja jälle oma verd pakkuma minna.Viimasest korrast on nüüd piisavalt aega möödas.Naljakas on see,et ma olen ju nii enesekeskne inimene ja tee mitte teiste heaks seda vaid selleks,et mul endal parem enesetunne tekiks.Igakord kui ma oma verest olen loobunud tekib mul palju parem enesetunne,nagu oleks negatiivsest sittast enda kehas lahti saanud ja tekib selline palju puhtam tunne endal.Võib-olla tõesti ma olengi imelik inimene ja ainult minul tekib sellest selline fakking hea enesetunne,et ma võiksin seda nii tihti teha kui võimalik.

 Eile ma jooksin kaubandus keskuses kokku vana tuttavaga kes oli lausa imestunud,et mu laps veedab peale lahku minekut enda isaga aega.Mind häiris see palju rohkem,et ta arvas,et ma peaksin enda lapsele leidma uue isa.Noo ei pea,mu lapsel on isa olemas ju.See,et meie teed lahku läksid ei tähenda,et peaksin ta nüüd mõnele mehele  pähe määrima.Ma olen isegi mõelnud sellele kui mul peaks keegi tekima ellu siis ma olen täiesti kindel,et ma pane selle inimesele apsoluutselt ühtegi kohustust enda lapsega seoses peale.Ainuke asi ta peab aksepteerima tema olemas olu ja tema sõber olema. Ei pea teda rahaliselt üleval pidama,ei pea teda pidevalt ühest kohast teises tassima ega ei pea temaga igavaid tunde veetma,et mulle meeldida.Minu laps on minu eraproiekt ja ma suudan sellega üksinda hakkama saada.Näed enda tutavate pealt kudas meeleheitlikult otsitakse lapsele uut issit ja need uued issid pole eriti vaimustuses selles,et peab hakkama peale paari nädalast tutvust isa mängima.Mina leian,et isaks ei saada vaid kasvatakse.Sama moodi nagu nagu mina kasvan koos lapsega ja õpin alles seda emaks olemist.Mis vahel ei olegi nii kerge nagu enamus lastetuid inimesi arvab aga ühel päeval kui nemad lapsevanemaks saavad saavad nad aru,et emaks olemine on maailma kõige raskem töö aga selle eest kõige meeldivaim.


- Mine minema ja ära enam tagasi tule.

miks mitte täna?

 Kudas siis selle saatusega on ? Kas ta siis on olemas või mitte.Viimasel ajal mul on tunne,et mingi kõrgem võim kuskil sorgib vahele.Ausalt ka,teistele võib see tunduda naerväärne aga tõesti.Paljud on avastanud,et mul puudub haiglane vajadus teistele meeldida ja ikka teen asju nii nagu minule sobilik.

 Ma olen alati uskunud,et elus ei juhtu mitte midagi ilma põhjuseta ja saatus on olemas.Olen ju paaril korral pääsenud vikatimehe käest kuna viimasel minutil olen loobunud kindlast plaanist või jäenud maha bussist ja täna sellele on tekkinud pikemringlus ja paaril korral olen olnud õigel ajal õiges kohas kuigi pole pidanud seal tegelikult olema... Tundun juba endalegi natukene naerväärne vist aga kudas on see kõik võimalik.Mul on tunne,et mõned inimesed elus lihtsalt satuvad su teele teatud põhjusel ja tuletavad ennast aegajalt meelde natukene naeruväärsel moodusel või kui  apsoluutselt inimene sinus mingit emotsiooni ei tekita hakkad temaga pidevalt kokku jooksma.Seda on natukene raske seletada kirja pildis.

 Kirjutad inimesele kirja,ta viib su su lemmik kohta täiesti teadmata seda,et see ainuke koht kus muutud rahulikuks,satud keset päeva temaga kokku keskuses mis on sinu kodust nii kaugel ja sa peagu kunagi seda ei külasta aga just sellel päeval satud sinna kuna üritad teisele inimesele head teha ja tema käigud endale võtta.Samal ajal on ta pidevalt eemal olev ja tõrjuv,sul ei teki sellest apsoluutselt mitte ühtegi negatiivset emotsioone kuna saad aru,et sa ei saagi igale inimesele meeldida,kõik inimesetel ei pea jutt jooksma ja tead kas seda,et parim kaitse on rünnak.Samas juhtud teda nägema ühel päeval kaks korda teed ületades ,satuma täpselt samal hetkel ringteele kui temagi. Juhtud 3 päeval järiest nägema valgusfoori taga seismas.Igakord kui tekeib selline üleliikse inimese tunne ja mõtled käega lüüa kuna see pressimine pole apsoluutselt sinu ala ilmub ta jälle välja kuskil ei tea kust.Nagu keegi üritaks kuskilt teda pidevalt meelde tuletada.Ma tundun juba endale ka naeruväärne aga mul on tekkinud tunne,et ma pean saama teada kes krat ta on ja teda tundma õppima,kuna mingisel teadmata põhjusel. Ärge nüüd ainult jumala eest arvake,et minu mõttetöö tulemuseks on romantilised asjad. Ei ole kohe,ausalt ei ole.Lihtsalt ma leian,et inimesed satuvad üksteise ellu mingil teatud põhjustel ka sõbrana,et üksteiselt midagi õppida või õpetada midagi väga olulist elust.
 Mul on tõesti vist liiga palju vabaega,et pidevalt asju analüüsida.Kõigile on ju teada,et üpris tihti ma mõtlen ennast üle. Aga olgem ausad kas teile tundu see imelik või natukene omamoodi? Ja teades seda kudas mõne teise sõbraga on saatus mind täpselt sama moodi kokku jooksutanud siis vb tõesti leian mingi imelikest asjadest imelike märke.

- Mul on paha,lase mind maha.

what now

 Mu käed värisevad ja isegi peale suuloputus ja veriseks pestud igemeid on mul tunne,et mul on ikka veel alkohooli maitse suus ja ninast tuleb seda lõhna.Millal ma õpin,et enne tööd ei tasu lakkuda ja rahulikust õhtust kuiuneb hoopis väga mannetu hommik.Mul vist peaks häbi olema aga ma pole selles täiesti kindel.Olen vaid kindel selles,et autopesulasse ma rohkem ei lähe ja veinisõber olen ma üpris suur.
 Kunagi keegi tark ütles,et :'' kui peale pidu kahetsed tehtud asju siis oled sa alkohoolik.''  äkki ma siis olengi? Ma pean kohe selle peale pikemalt aru pidama ja kaalutlema.Samas kui ise nalja ei tee kes see teine siis ikka teeb seda?
 Õnneks sõidab rikas norra töömees esmaspäeva hommikul ära ja kuuaega kuhugile ei kipu.Kui täna tunnen,et jäin eile trammi alla siis meenub mulle kohe milline vapustav tunne siis on kui peale 3 tundi und pead olema vastustus tundeline ema ja see võtab veini  isu päris ära kohe.
 Mul on vajadus kultuuri järgi,mul on vaja midagi väga kultuurset.See odava veini joomine ei tee minust ikka väga kultuurset inimest.Ma olen üldiselt viimasel ajal  väga laisaks läinud selle kohapealt.Võib-olla hakkan ma lihtsalt ära mannetuma?


 Eile istusime Preili Katrega nõmmel pargis ja arutasime maailma asju ja ma olen õnnelik,et mul ikka olemas on.Eile ma taipasin,et 2014 aastal möödub 10 aastat meie tutvumisest.Kas teile ei tundu,et aeg läheb natukene liiga kiiresti? Ma mäletan siiani seda 24 mai päeva kui murul lebasime tammsaare pargis ja oleme nii noored ja naiivsed veel siis,nii õnnelikud,nii fakking võimsad.Kes oleks siis uskunud,et võin kunagi ütelda täiesti kindlalt,et ilma temata poleks ma täna see kes ma olen.Kui süda on suur ei loe vahemaad,ei loe lahus oldud aeg.Loeb vaid see,et kohtudes pole me jäenud kaugeks,me pole lasknud ajal võtta midagi nii siirast ja head nagu on sõprus. Äitäh selle õla eest mille najal olen nutnud,Äitah selle naeru eest mis oled mu ellu toonud,Äitäh ei vahel oled mu mõistuse hääl,Äitäh kallis,et sa olemas oled isegi peale seda kui vahest olen ma väljakannatamatu masuurikas ja üritan maailma parandades haiget teha inimestele kes on siiski minu inimesed!Äitah,et lased mul vahel tühjaks rääkida,Äitah,et sa hoolid isegi vihamasel päeval,Äitäh  hetkede eest,Äitäh nede kõnnitud radade eest.Äitäh tuled kaasa kui ma olen minemas,Äitäh,et oled alati olemas olnud kui ma komistanud olen ja tülli pööranud maailma ja ise endaga.Loodan,et tead ma olen olemas alati isegi kui mind alati kohal pole.Oled olnud minu kõige raskematel hetkedel minu kindlus.Ma ei oska alati välja näidata,et ma hoolin aga siiski ma loodan,et sa tead seda alati.Nagu 14 juunil 2004 sai lausutud kuni surm meie lahutab!

 Viimasel ajal olen ma palju analüüsinud,et kas ongi jõudnud kätte see aeg kui saame suureks?Millegi pärast see suureks saamine on vahel nii valus.Kuigi see mis lihtsalt tulnud see läheb sama lihtsalt.Saatuel on alati meie jauks midagi imeliku meie jauks varuks,Keegi ei tea mis toob meile homne.Rahutud hing tahab midagi milles elus saab kindel olla,stabiilsust ja nutust rutiini.Rutiin on selline imelik asi,et keegi seda ei taha oma ellu aga kõigil see ikka tuleb.See tekitab tegelikult selle kindlus tunde,selle imeliku kindlus tunde mille järgi me kõik alalõpmatu õhkame.See vist teeb meid lõpuks suureks ja kunagi ei tõuka eemale.
 Kas suureks saamine on see kui käime tööl,omame siseringi,kasvatame lapsi ja vahime õhtuti telekast seepe?Või on hoopis see,et oleme õppinud tegema õigel ja valel vahet,me ei reeda enam lähedasi selleks,et olla lahedad?lõpetame ära pideva pidutsemise ja loeme raamatuid? Kas keegi oskaks mulle vastata millised on need täiskasvanu elu tunnused? Palun , noo ma palun juuuu.
 Igal inimesel on oma lugu miks ta just nii käitub.Palun ära mõista hukka enne kui sa pole seda lugu kuulnud.Näe vaeva siis tuleb lõpuks paradiis!


- Enne seda kui alic leidis imedemaa kukkus ta suurde mustaauku.

Deja Vu.

 Enne kui mõistad mu hukka mõtle sellele kus olid sina kui mina kukusin?! Siis polnud kedagi kes oleks püüdnud mind kinni,kes oleks aidanud tõusta.Vedelesin , vahel oli tunne nagu nii mõnigi nautiset täiuslikus kukkus ja mind valdas paanika.Oleme kõik kuulnud lauset :'' ära anna näljasele süüa anna õng,et saaks endale kala püüda.'' 
 Nüüd kui ärkan hommikul naerdes on vajadus mu ellu pressida,pidevat kontakti.Kuule astu eemale,lase ma hingan .Ära oota mõistmist,ära oota andestust üldiselt võiksite minult vähem ootata.Koguaeg olen ma pidanud kellegile meeldima,midagi selleks tegema.Tead millega sa lõppes?Sellega,et lõpuks ma ei meeldinud enam endale,olin tülis ise endaga.Kas see pole mitte Deja vu ?
  Ootate,et nüüd paluksin vabandust selle eest,et mul cosmo aasta tellimuse eest käib kodus imeline ajalugu,et ärgates olen liialt pahur,et 5 tundi peegli eest endast ei tee tallinna näkki.Kas oled mõelnudet tegelikult pole mulle kunagi meeldinud,et üritate pinksalt minu elu elada. Jah võib-olla olengi sisutühi,et loen raamatuid,käin lapsega kunsti nautimas,plasteliinist voolime autosi ja enne uinumist loen talle raamatuid,pole eriti osav selles perssepugemises ja oman maailma vaadet.
 Lasteaias pidin mängima tüdrukutega kuna nii on ju õige,et tüdrukut mängivad kodu.Kuigi ma sain juba siis aru,et see kodumängimine pole apsoluutselt minu rida.Ma ei suutnud aru saada miks peab alati naine kodus lapsi kasvatama ja mees tööl käima.Mäletan,et siis kui üritasin mängida enda reeglite järgi siis enam teised ei tahtnud minuga mängida ja kitusid õpetajale ära.Siis sain mina riielda..ja mina pidin ikka mängima sedasi,et ema kasvatab kodus lapsi,koristab ja teeb süüa. Isa ja suursuuur isa teeb karjääri ja peab perekonda üleval.Mulle see mäng ei meeldinud ja teinekord enam ei roninud seda mängu mängima ja siis teised näitasid näpuga,et ma olen erak.Siis sain jälle õiendada õpetaja käes,et olen mängurikuja.Mitte kunagi teised tüdrukud ei tahtnud teha kompromissi,et vaenamad oleksid võrtsed,panustavad sama palju,Võib-olla oli see tingitud igatsusest isa vastu ja ma ju nii tahtsin,et minu issi käiks mul lasteaias järgi,viiks parki ja loomaaeda ja loeks õhtuti muinasjutte enne uinumist.Äkki ma nägin seda,et mu emal oli raske meiega toime tulla kui isa seda suurt raha teenis millest meid pandi riidesse,mille eest kõht täis ja need mänguasjad olid ostetud.
 Peale seda juba väiksena ma ei kannatanud sitse ja satse enda seljas ja mind ajas närvi kui mu vanaema ja ema toppisid mulle selga kleite.Terve aega lugesid mulle sõnu peale kudas ma seda kandma pean,kudas istuma ja astuma.Alati kui ma pidin kleiti kandma siis ma tõesti ei suutnud aru saada miks kõik lõbu rikutakse ära millegi nii ebamugavaga.Oled sa märganud,et siiani ei kannama eriti kleiti ega seelikut? Kuigi ma olen aastatega päris palju arenenud ja mind võib kohata seelikuga või maxi kleidiga.Kas nüüd olen kohe palju naiselikum kui siis kui kannan teksaseid? Ma eriti ei usu,et see seeliku kandmine mind naiselikumaks teeb. 
 Miks inimsed arvad khe kui ma olen mees soost inimese vastu sõbralik ja temaga aega veedan siis ilmselt olen ma temasse armunud?See,et kui liigun ringi nädalas mitme erineva poistekambaga ja olen ainuke neiu selkonnas siis kindlasti ma magatan neid kõiki koos või eraldi. See minu seksielu pole apsoluutselt kellegi asi.

 - Ma elan .