Kes ma siis olen?

  Ma olen Mari, täiesti tavaline Mari. Mõni kindlasti ütleks, et tavaline ma pole kuna mul on mõned kiiksud aga siin need välja ei löö. Nii, et lepime kokku, et ma olen täiesti tavaline Mari siin.Mul on vanus ka, suvel saan juba täitsa 25 täis. Ma kasvatan üksinda suvel 5 saavat last kellest on siin blogis kindlasti korduvalt juttu aga tegelt ka ta on lihtsalt maailma kõige lahedam peagu 5 aastane! Miks ma pean blogi?Ausalt ma ei teagi sellele vastust miks ma seda teen. Lihtsalt vahest mulle meeldib seda teha, vahest ma vajan,et kirjutada välja ja ma ei peaks korduvalt ühtesi ja samu asju rääkima teistele. Siin on tohutult palju kirjavigasi ka kuna Düsgraafik ja lihtsalt kirjapildis ei tule kõik alati õigest välja ka, las siis olla nii. Mõned sõnad tambin endale lihtsalt pähe ja mõndadele sõnadele ei viitsi isegi enam tähelepanu pöörata! Naerge ja parastage nüüd, et ise suur tüdruk aga juhtub selliseid asju aga ausalt mul on absoluutselt pohhui.
 See pole minu esimene aktiivne blogi, mul oli kunagi üks teine veel mida pidasin kokku 4 aastat aga siis sündis laps ja keegi ei viitsinud imikukaka juttu lugeda ja muud maailmas kirjutada polnud. Seda blogi hakkasin ma pidama peale lahkuminekut kui ma olin katki ja vajasin kirjutamist aga hiljem jäin siia kirjutama harjumusest või vajadus tähelepanu järgi või ma ei tea ka. Nüüd kirjutan ma enda kaalulangetamisest, lapsest ja kõigest millest pähe tuleb.
 Ma ei arva,et ma hästi kirjutaks aga mõnele inimesele meeldib kudas ma väljendan ennast või arvamust avaldan.



- Alati on kaks võimalust üks lihtsalt hea, teinelihtsalt sitt.
 

Kui ise elad klaasist majas, siis ei tasu teiste pihta kive loopida.

   Ma lihtsalt tahaksin pead vastu seina tagauda, igaks juhuks.Õnneks mu 8 päevane peavalu on järgi andud ja ma tunnen ennast jälle inimesena.Tõsiselt ma juba kartsin, et mul on suur kasvaja ajus kes toitub mu mõistusest ja varsti plahvatab ja maailm on Mari sodiks ajusi täis.


  Tõsiselt ma lihtsalt armastan ennast nii palju, et mind absoluutselt ei huvita mida maailm minust arvab või ei arva.



- Ego.

  Kui minu ja Härra M suhe jooksis karile ja tema selle lõpetas siis nutsin ma nurgas nii valusaid pisaraid, kohutavalt valusaid. Ma olin nii kindel, et mitte kunagi ei suuda ma edasi minna ja kõik on nii halb jnd. Ma enam täna ei mäleta mida ma siis täpselt mõtlesin, ei mäletanud ka eile seda kuna kuskil käis klõps ja kõik muutus palju paremaks kui enne oli ,palju kindamaks ja turvalisemaks. Pilvede tagant tuli välja päike ja värvid tulid taas ellu, õppisin ennast uuesti tundma. Jäin täna mõtlema, et mis siis juhtub inimestega kes on on terve maailm sulle aga ühel hetkel pole enam mitte keegi sulle. Ma üritasin teda liigitada,et kes ta on aga ma ei leidnud rohkemat kui kuuluvust gruppi'' Minevik''. Kuna jah tema visast spermast ja minu munarakust sündis imeline Härra H aga kui osavõtt kasvatamisest on vaid ülekanne mõned korrad kuus siis just isaks ma teda ei liigitaks, kuna me enam ei räägi lihtsatest asjadest isegi mitte siis sõber ta ka pole mulle. Ma saan üelda ta kohta, et ta on mu eks aga mitte midagi muud ma ei saa.See on imelik mõneti kuna kunagi me saime ju väga hästi hakkama, toetusime üksteisele rasketel hetkedel ja naersime koos aga nüüd on täiesti tühi koht. Asjad on täpselt nii nagu meil enne kui me tutvusime selle vahega, et mul on nüüd laps aga ma isegi mitte ei oska enam temast puudust tunda seoses lapsega. Olen õppinud oma elu elama täpselt nii, et suudan üksinda kõik asjad ära korraldada ilma mõtetute vestluste ja tülitsemisesta, tühiste lubaduste ja valede kuulamiseta. Mis siis juhtus?kasvasime lahku oleks sellel kohas natukene labane üelda. Ma isegi hetkel ei tea miks ma sellest siin kirjutan aga mul oli vaja vist lihtsalt arutada kellegiga mis mõte mind täna tabas, see teeb asja huvitavamaks. Ah vahet pole, unustage ära nagu mina ja kuulame parem head muusikat.

Käsin täna enda vennal külas kuna Härra H tahtis kuskile minna. Pärast kui sai teada,et peab palju jalutama kahetses ta oma soovi, et minna Onu Gustavile külla. Sõime head kaneelirulli ja jõime maitset Lattet. Elu on ikka päris mõnus vahel väikestest asjadest, mõnus.

- Ära ürita muuta maailma, ürita muuta enda suhtumist!