Pahaks läinud kohvikoor.

  Hommikul avastasin, et oi kui tore mulle on jäetud kannu nii palju kohvi. Tundus peale sitta magamata ööd väga hea hommiku algus, veel paremaks tegi selle veel Mammu kõne aga siis tabas mind 3 tassitäit halba üllatust. Valasin kohvi tassi ja haarasin kohvikoore külmikust nagu ikka , valasin kohvile ja tükki läks. Valasin kohvi kraanikaussi ja haarasin järgmise tassitäie kohvi koos koorega ja see läks jälle tükki kuigi kuupäeva järgi oleks pidanud veel 3 päeva olema koor värske. Jälle sama moodi valan kohvi kraanikaussi ja haaran uue, uurin rõõmsalt piimpakilt kuupäeva mis kehtib 02.08 ja maitsen jube normaalne tundus aga oeh seda üllatust kui jälle kohvi tükkis. Siis hakkas mind juba asi närvi ajama, tõesti närvi kuna lihtsalt peale 4 h und ja ülemõtlemist ma vajasin paari head tassi kohvi ja suitsu rõdul, et hommik saaks alata. Katse number 4 õnnestus ja lõpuks sain kohvi piimaga valmis mis oli ilma tükita ja täiesti maitsev. Siiski on mul nutumaitse kurgus, et hommik võib nii sitasti alata minu jauks ja ausalt ma tunnen ennast juba ise halvaks läinud kohvikoorena. 

   Üldiselt on mul tunne, et ma tahaks koguaeg lihtsalt kõndida, liikuda, et ma ei peaks lihtsalt mõtlema. Nagu ikka suudan ma ennast üle mõelda, nagu ikka suudan ma kõik persse keerata. Aasta türapea tiitel kuulub kindlasti minule, aasta joomari tiitel kuulub ka minule ja kindlasti aasta sitema ema tiitel kuulub ka mulle. Ühesõnaga kõik tiitlid kuuluvad mulle, ainult minule ja ma lihtsalt olen hetkel lihtsalt kassis, nii fakking kassis. Ma öösel vaatasin lihtsalt lakke ja mõtelesin selle, et see ongi nii oma soovidega tuleb ettevaatlik olla kuna kui need täituvad pole need alati nii magusad kui unistanud oleme, pole nii kindlad ja nii siirad  kui soovides ette kujutus petteid loonud endale oleme. Ma sooviksin lihtsalt üleolla minevikust, nautida oleviku ja uskuda paremasse tuleviku. Suuta olla normaalne, täiesti normaalne. Ühel hetkel, ühe hommikuga võib kindlus hakkata lagunema, sa võid muutuda jälle ebastabiilseks hüsteeriliseks inimrämpsuks. Ma ei vaja haletsust, ma ei vaja kaastunnet ma vajan lihtsalt normaaset elu, kindlus tunnet ja vahetevahel olemist normaalne. Olen püüdnud olemas olla, olen püüdnud ära minna , olen püüdnud liialt üleolla, ma olen püüdnud unustada. Lõpuks kui sul tekib tunne, et tõesti peale sitta tuleb hea siis suudad sa tõdeda, et sa oled lihtsalt liiga veidrik  ja oma usaldamatusega suudad kõik persse keerata. Ma isegi hetkel ei tea miks ma siia seda kirjutan, miks ma panen tühiseid sõnasi ritta millest ma ise aru saan. Ma vajan õhku mida hingata, ühte kosutavat suitsu ja natukene vaikust enese mõtete jauks mida ma lihtsalt enam mõelda ei jõua. Natukene kvaliteeti , usku endasse. Inimestele peab andma võimalusi, inimesed muutuvad kui on piisavalt põhjuseid, inimesed saavad hakkama kui kõik on  võimalik. 


- Tere ma olen lihtsalt idikas.

Pärast reedet on alati suu kuiv laupäeval.

  
   Issand ma täna avastasin, et ma olen täiega tuhvliall varsti. Miks? Ma tegein eile Peikule süüa ja pesin juba teistkorda nõusi ta linna korteris ja üldiselt ma ei vingu ka eriti vist. Kindlama vastuse saaks tema käest kui küsida aga kui vastust kardad siis pole vaja küsida. Mõnulesime eile diivanil ja jõime viskit. Peikuga on ainult hetkel üks häda ta on niiiiiiiiiii kinnine inimene ja teda saab ainult vist väikese auru all rääkima. Siis sellest tekeib arvatavasti kaks võimalust ma ei ürita teda rääkima saada või me hakkam varsti kohtuma ainult siis kui ta pidevalt joogine. Teades mind siis tuleks sellest varsti hirmus tüli ja mu Peiks saaks näha vihast Mari. Ma olen üritanud siin paarkorda tüli ülesse kiskuda aga pole väga põhjust leidnud  ja teine osapool pole eriti vedu ka võtnud. Täna ta sõitis nii nädalaks kaevama nii, et ma saan normaalseks inimeseks muutuda.

 Eelmine nädal olin ma jälle natukne trenni lainel ja mu pea on palju selgem ja pekid natukene jalgadel valutavad. Nüüd jätan 2 päeva vahele ja siis esmaspäevast saab uue hooga jälle alustada ja nõnda see tervis tuleb.


 Järgmine nädal võtan ette ka mõned kohtumised inimestega, olen osavõtlik selkondlik. Taipasin täna, et pool suve on läbi ja ma pole ikka veel eriti mitte midagi teinud ja see teeb mind kurvaks. Naljakas on küll, et kui hästi tahta siis vingumiseks on alati põhjust.


- kaabel.

 Kallis Mammu anna mulle andeks, et sul hommikul wc käies miksit lugeda pole olnud. Lihtsalt mu arvuti on vist suremas ja sellega saab ainult peksta vastu seina mitte kirjutada. Kuna ma olen nüüd jälle töölainel siis üritan siia ikka mõned sisutühjad postitused vahelduseks teha, siis hakkam meil kõigil parem.
 Nii ma käsin pulmas, uhke värk kohe. Suutsin  endale lõpuks kleidi leida ja nagu ikka ennast kiitmast ma ei väsi ja ütleks kui hea ma välja näegin ikka. Ainult kradima sääsed rikusid kõik mõnusa ära. Esimne õhtu neid nii mingisest ajast ei märganud aga järgmine päev olid tagasi nagu nalja. Telgis sain ka magada aga loodan siiralt, et ma rohkem seda see ega kunagi tegema ei pea. Kõige raskem osa oli ikka selle kokku panemine aga õnneks leidub maailmas usinamaid inimesi kui mina kes panid selle kokku. Ma siiski arvan, et tööde juhataja amet sobib mulle suurepäraselt. 
 Siis käisin märjamaal suvitamas vihmas. Ossin endale lillelised püksid mis on kradima ilusad ikka. Siis jalutasin 10 km ja suutsin enda ID-kaardist ilma jäeda mõneks tunniks aga maailmas on õnneks häid inimesed olemas.
 Siis käsin ma veel Kohalas. Ma lähen sinna 6 lammast ja ühte kitse kasvatama siis kui ma vanaks ja koledaks saan. Kõiki asju arvstada juhtub see 5 aasta pärast. Kui ma siis enam Fb päevläbi ei istu siis pean enda lambaid karjatama vms. Pean enne ikka hirmus suure uurimis töö tegema, et kudas see ikka täpselt käib.
  
 Tegelikult on elu ilus kui sääski pole lähedal.


- Tiktak,tikktakk.