Pirtsutavad sõbrannad.

Reedel käsin õue, kuulasin head muusikat ja nägin häid inimesi. Ammu polnud kuskil räppi kuulamas käinud ja näinud ka selliseid inimesi kes sellega seotud on. Koht iseenesest oli väga mõnus kuigi nii väiksesse ruumi oli palju inimesi mahutataud aga samas isegi seljas elavad inimesed olid mõnusad. Preili Janeliga sai nalja nagu ikka kui me kohtume, selkond kasvas suuremaks kui plaan oli.
 Siiski olen ma solvunud, et mind räigelt lihtsalt üle lasti ja väidetavalt koju mind aga vaata kui naljakas, et 2 h pärast kohtud uuesti inimesega. Eks ma olen nii igav inimene, et tuleb joosta teiste juurde ja mulle näkku valetada. Mis inimene ootas, et hakkan saltosi tegema, et tal huvitavam oleks? Või oli see väike armukadedus, et maailm tema ümber ei pöörle? Tean, et veits lapsik on minust soluda aga ma tegein seda siiski. Tõesti on see tõsi, et mul viimasel ajal aega vähem kui enne. Esiteks kuna ma tõesti soovin enda lapsega koos olla siis oleks minust vale pidevalt jätta ta teistele hoida, teiseks veedan ma tõesti aega oma Peikuga aga ma leian ka sõprade jauks aega ja pole tarvis tujuteda sellepeale. Mis ma peaksin elulõpuni olema nüüd vaba sellepärast, et teistel pole suhet? Või, et nemad tunnevad ennast kõrvale jäutuna või neil on igav? Ma ju ei tea.
 Laupäeval olin ma '' natukene'' kehva tervisega aga tulime kohalasse. Kõige pealt sõin ühe imelise statoili purksi, jõin ühe siidri ja magasin ja tervis läks ikka kohutavalt palju paremaks. Õhtul vaatasime kohustusliku multikat tv3 ühes koos ja ma pean tõdema, et Rampuntsel on väga armas multikas. Peale seda tuli videvik mida ma isegi olin varem näinud aga siiski kõlbas vaatata. Kuna mul oli unevõlg siis oleks mina juba tahatnud magama minna kella 22 aga siiski pidasin truult vastu.

 Nüüd istun siin Imedemaal joon kohvi ja söön enda lapse poolikut võikut. Elu on ikka üpris kummaline ja iial ei tea mis järgmiseks juhtuda võib. Kuna öösel ma magasin hästi ja alkohooli ei tarbinud siis täna tunnen ma ennast suurepärasena.

  Tegelikult võiks mu laps nädalavahetusel osata magada kauem kui kella 8. See meeldiks mulle hirmsasti, vahel tahaks magada kauem.


- Pühapäev see on alati parem kui värisev laupäev. 

pliks-plaks.

Ma nägin täna Kerstini ema. Ta vaatas mulle esimsest korda peale 6 aastat 10 kuud otsa, ta vaatas mulle silma minuga rääkides. Ma sain lõpuks aru, et me kõik hakkame vaikselt toibuma saatuse hoobilt, teiste inimeste otsuest põhjustatud hingliselest tormis. Olen juba ammu taibanud, et aeg teeb asjad kergemaks. Mul on heameel, et mina pole ainus kes üritab üle olla, oma eluga edasi minna ja üritab unustada seda tühimiku enda hinges ja vesiseid pisarad enam põselt kuivatada ei soovi.
 Viimane kord kui ma Kerstini venda nägin siis me naersime nii kõvasti, et mul tekis lausa hirm ega me pole kaks psühhopaati kellel kohe krutib mõistus ära ja teeme tegusi mida keegi meist ei mõistaks. Siis kadus see tunne ära ja mind valdas siiras rõõm, et me suudame naerda kajakanaeru ja kadunud on meievaheline '' ma ei oska olla'' käitumine.
See mis koos läbi elatud on ei unune kunagi aga aeg on meil kõigil edasi liikuda kuna meist keegi mineviku olematuks teha ei ole suuteline.


  Reedel ma peaksin vist enda neljast naisest kahega õue minema mängima. Lähme viskame Genkale näppe ja arvatvasti teeme mõne parema naeru üksteise pihta. Kui ma laupäeval tunnen vapruse värinaid ja kuivavat suud siis tean, et vähemaltt laenatud heaolu läks õigesse kohta ja õigetesse inimestesse.
 Ma vist polegi viimased kaks kuud käinud kuskil sõbrannadega, ilma Peikuta ja Härra Hta. Ma just väga ei kurda ka selle üle aga samas ma tunnen hetkel vajadust enda siseringi nautida üksinda. Ma tajaun, et ma pean rohkem olema jalgadega maas kuna maanduda hiljem on valus. Asju tuleb siiski võtta elus mõistusega ja kedagi peale enda elus usaldada ei saa.


- Kolmapäev, see meeletu kolmapäev.

Mulle ei ole midagi selga panna.

 Ja ausalt mul ei ole midagi selga panna. Enamus naisi räägib, et neil pole midagi selga panna aga mul realselt ei ole. Enam pole isegi riideid mis 4 numbrit suuremad on , lihtsalt varsti olen ma paljas koguaeg. Ma olen vaene ja see tähendab, et mul pole ka raha, et endale osta kõik võimalikud asjad mida ma vajaksin hetkel. Kuna ilm on niiniiiniiii meeldivalt vesiseks läinud siis enam seelikut ei kipu kandma aga mul on vaid 2 paari pükse. Ühed on lillelised mis mulle tundub, et hakkavad mulle suureks jäema ja enam pole nii ilusad jalas kui enne. Neil see häda ka veel, et enne ilusal ilmal olid kudagi palju ilusamad. Siis on ühd tumesinised teksased mis mulle meeldivad aga kahjuks vahel lähevad riided mustaks ja ma pean neid pesema. Siis mul on üks dressipluss mis mulle ei meelde kuna käib üle pea ja kapuutsi ka pole. Siis on mul mõned t-särgid , mõned niisama plussid ja vist üks kampsun ka. Kleite on ka aga kuna hetkel mul pole saapaid/kingasi mis oleksid ilmale vastavad siis jätan ma need välja loetust. Vahest ma tahan osta endale riideid, kohe kohutavalt tahaks aga asjad mida müüakse on inetud ja kallid. Hetkel tahaksin ma endale saada dressipluusi mis oleks mõnus, ilus ja soe aga kuskil pole sellist millist ma tahaksin. Teksased mida mina ainult poest leian on nii madala värvliga, et sangad ripuvad üle, kohutavalt inetuks teeb asja. Kampsunid on nii kokuhoidlikult meisterdatud, et ma näen neid kandes välja nagu kiletetatud viiner. Siis kui ma leiangi endale midagi meeldivat siis kukun ma hinda vaatates pikali ja ilu kaub asjal kohe ära asjal. Minu arvates on natukne palju maksta särgi eest 25 eurot, tõesti on. Eks ma lõpetan vingumise ja siiski loodan, et kunagi ma leian endale riideid mida selga panna kuna nüüd ju numbrit jägub rohkem kui enne.


 Nägin täna hommikul Mammut juhuslikult aga mul oli selle üle hea meel, väga hea meel kohe. Jõime kohvi ja ootasime minu bussi. Eile ma kutsisin Mammu koos  Peikuga kohalasse. Ja teate mis ta Piku ütles ? Ta pole kindel, et mu last kannatab välja 2 päeva. Nii, et nad ei tule. Ma ei solvunud selle peale kuna ma tean ise ka, et mu laps on natukene kasvatamatu ja jonnakas. Tegein mingi hetkel vea kui andsin liiga palju järgi tema tuiutsemisele kuna tal oli ju ebameeldiv, et Härra Issi minema jalutas meie juurest. Eks nüüd kui asi on väga untsus lapsega ja ma loll alles nüüd seda avastanud olen pean ma kõvasti vaeva nägema ja eks see tekitab Härra H rohkem jonni kuna ta võim ei käi minust üle. Eks tema käitumisele annab ka uue põntsu Härra M järiekordne ära minemine suure raha järgi. Kudas inimenesed aru ei saa, et mu lapsel puudub turvatunne ja kindel elurütm ja ta üritab panna ennast teisiti maksma. Kuskil peab ju temal ka sõna õigus olema. Ma absoluutselt ei õigusta teda kuna vahest ta tõesti käitub kohutavalt halavasti ja on natukene tüütu aga siiski ükski laps ei muutu niisama selliseks, lihtsalt niisama.  Lapsed elavad erinevalt vanemate lahku minekut üle ja paljusti loeb ka see kui palju isa lapsega enne tegeles. Minu kahjuks tegeles Härra M vägagi palaju Härra H ja neil oli üpris lähedane suhe. See jätis kindlasti Härra H sügava hingelise haava ja tegi tema midagi sellist mida ei saa korda hetkega, sõrme nipsu pale. Ma olen lugenud , infot otsinud , konsuteerinud endast targematega kudas selliste lapse iseloomu näitamisega hakkama saada ja kudas teda taltsutada. Igakord jõuan ma teadamiseni, et ta vajab turvatunnet ja aga, et leppida sellega, et tema maailm enam kunagi pole endine. Kas teie teatsiet, et enamus lapsi süüdistavad ise ennast vanemate lahku minekus? Kellegil pole õigus arvata, et ma lasengi asjadel nii olla ja loodan, et kasvab sellest bravuuritsemisest välja. Ma tegelen pidevalt sellega, et ta saaks aru, et nii pole õige käituda. Ma räägin temaga, selgitan miks käitumine vale on. Ma karistan teda, et saaks aru, et igal teol on elus taga järg, ma olen üritanud isegi seda ignoreerida, et siis äkki kui tähelebanu ei saa siis ei tee seda tähelepanu saamiseks.
 See miski pole aidanud ja ma pean võtma kasutusele teisugused võtte ja alustama sellest, et ma ei lase Härra M olla siis olemas kui talle sobib. Ilmselgelt pole Härra H lihtsalt selline laps kellele see virvendav elu sobiks, pean enda graafikuga töö asemel leidma natukne lapsesõbralikuma töö ja kõige rohkem pean varuma kannatust ja ega, et talle teha selgistus tööd ja endale selgitama kudas see võimalik on. Ma ei arva, et Härra H on läbinisti halb laps, ei ole. Ta on tegelikult väga hea laps kui ta tahab olla ja selleks, et ta tahab olla pean mina sama palju vava nägema kui tema. Samas pean ma mõistma tegelike põhjuseid miks ta nii käitub ja millest see kõik alguse sai. See haletsmine ja virisemini kohe kindlasti siin ei aita.
 Eks Härra H on ka hetkel raske sellepärast, et minul on Peiku. Ta on ise ka välja üelnud, et siis enam ei saa Härra M ta isa olla. Eks ta kardab ka seda, et ma enam teda ei armasta ja lähen ka minema sama moodi nagu Härra M. Samas mu Peiku tegeleb tema vahst isegi rohkem kui mina , aksebteerib teda, arvestab temaga ja üritab ju temaga sõber olla kuna rohkem ma talle kohustusi ei pane. Üritab teda korrale kutsuda, mängib temaga ja vastab tema keerulistele küsimustele. Olen seletanud talle, et laps jäeb emale ju alati kõige tähtsamaks, olen seletanud seda, et ükskõik kes minu kõrval on ei muuda seda kes tema isa on. Ma olen temaga ka kahekesti, oleme kolmekesti, üritan mitt panna teda kannatama tähelepanust sellepärast, et ma õnnelik olen. Oeh, ma lihtsalt ei tea. Ma tean lihtsalt seda, et ma olen rahul, et mu Peiku on mu lapse suhts nii mõistev aga samas ega tema kannatus ka igavane pole kui Härra H teda peksab ja koledate nimedega halvematel päevadel kustub.


- Error.

 Kohtusin eile oma Härra Dolluga üle kohutavalt pikkapikkapikka aja. Me vist viimati kohtusime novembris äkki?  Ega ma teda süüdistada ka ei saa, et vahepeal näinud ei ole kuna mina ise olen sama laisk ja ajapuuduss kui tema. Käsime siis seda rummu karjääri vaatamas ja pizzat söömas. Härra Peiku ja Härra H oli ka meiega kaasas. Jalgsi oleks ju natukene pikk ma meil Härra Dolluga vaatamas käia olnud seda. Koht iseenesst oli väga kift. Me olime vist tõesti viimased inimesed kes seal käinud polnud. 
 Kohtumine oli vapsutav nagu ikka ja see tuletas mulle meelde kui fakking mõnusaid inimesi ikka maailmas olemas on ja kui õnnelikuks mind teeb see, et mina neid inimesi tean. 

 Hommikul oli mul kerge 36 minutine kõne Preili Mammuga mis oli kohutavalt hea nagu ikka. Ainuke kes mõistab teatuid asju minu elus ja suudab anda mulle mõistliku nõu ilma hukka mõistmisesta.


 Olen nüüd siin mõelnud ikka selle Härra M käitumise peale ja jõudnud järeldusle, et tegelikult pole üldse hull, et ta JÄLLE minema jalutas. Ma suudan kõik toimivalt töötama panna, et oleks mina rahul, et oleks Härra H rahul ja, et ma täisti ära ei manduks. Võib-Olla elasingi natukene liiga vabalt viimased kuud ja usaldasin peale ise enda veel kellegile teisele Härra H heaolu. Tunnen hetkl viha, et olin lihtsalt niiiiiiii loll ja usaldasin teda. Astusin samasse ämbrisse nagu olen korduvalt seda teinud, nüüd halatsen ennast siin kui loll ma sain olla. Pean jälle läbi tegema selle, et Härra H harjuks ära ainult minuga olema, pean suutma oma elu korraldada nii, et ta ei tunneks ennast kõrvale tõriutuna ja pean andma enda emale piisavalt rahu ja vaikust, et tema närvid lolliks ei läheks. Ma pean lihtsalt seda olukorda natukene seedima ja mõistusega selgeks mõtlema. Õnneks ma olen nii suurepärane ja saan hakkama, alati olen saanud hakkama ja saan edasi ka.

Imedemaal on alati hea.

 Siis asi oma nüüd ametlik Härra M sõitis soome suure raha järgi mida ta hakkab tassima suuresuure kotiga eesti tooma. Mulle nii meeldib, et ta vaevus mulle sellest rääkima tervelt 12 h enne ära minemist. Õigemini ma küsisin ja tema vastas ja kui ma küsinud poleks siis oleks ma saanud sellest siis teada kui ta juba soomes on. Nüüd ta enam telefonile ei julge vastata kuna teab, et ma kisaksin ta peale. Miks? Mulle ei meeldi türapead kes asju läbi ei aruta ja kelle pärast pean mina oma elu keerulisemaks elama.

 Tulime eile Kohalass. Ma jälle on vaimustuses kui hea siin on , kui kohutavalt hea. Võiksin lausa üelda, et mind ei sega mitte midagi siin. Kahju ainult, et siin olles läheb aeg alati nii kiiresti ja üks hetk peab hakkama oma asju kokku korjama ja peab minema tagasi realsusesse linna kus aeg venib nagu tatt. Ma vist pole elu sees sõitnud kokku ka nii palju Tallinn-Narva mnt kui sellel suvel kokku seda ma maad vuranud olen. Alati tallinna poolt liikudes on nii mõnus ja rahaulik olemine hingest aga teistpidi sõites meelehärm. Seda tunnet mis mind valdab siin terassil istudes ja kohvi juues pühapäeva hommikul ei anna lihtsalt sõnadesse panna, ma ei oska ennast piisavalt hästi ennast väljendada selleks. 


  Mind ootab kolmapäeva tööd ja aina rohkem viimasel ajal ma enam ei taha seda teha. Ma tunnen, et ma olen rohkemaks suuteline kui tervepäev läbi istumist. Lihtsalt annab jälle tunda mu ambiksioonikus või see, et ma tahan elus kuskile jõuda. Ma ei tohi ammenduda ära, jälle kokku kuivada, muutuda rahautuks siis käib kõva pauk ja jälle maailm hakkab keerlema. Pean natukene siin asja üle järele mõtlema ja endale uusi välja kutseid esitama, et mitte ära närtsida.


- vaikus, ma vajan vaikust.

Sügisel lõhn.

 Ma eile sain aru, et sügis tuleb. Ausalt mul pole kahju ka, ma lausa nautisin jalutamist vihmas enda märgade tennistega. Ma tunsin seda mõnusat lõhna enda ninas ja tundsin külma oma jaki vahelt sisse pugemas. Ma olen õnnelik, et üks järiekordne suvi on peagu lõppenud ja tuleb aeg endale kui saan ennast tõmmata diivanile külili teki sisse ja olla suhtes enda kõige truuma kaaslasega. Mu telekal pole kombeks mind petta, vahel ta lihtsalt veab mind alat aga see peale restarti möödub.  Saab jalutada värvilistes sahisevates lehtedes, tõmmata külmetavad käed varukasse ja nautida seda kudas linna pildist kaovad inimesed päevadega. Põlevad akendes tuled mis teksitab tunde, et meid kõiki ootatakse kuskile. 


 

Minust saab jälle täiskohaga üksikema.

 Härra M on siin mõnd nädalad selline omapärane töö olnud mis on tema ja Härra H kohtumised väga lühikeseks ja peagu olematuks on  muutnud. See on tähendanud seda, et laps on veits jonnakam kui mudu. Ega see ainuke põhjus pole aga üpris kindlasti üks põhjus selleks. Täna sain ma Härra M teada, et ta läheb seda sama asja soome tegema ja ei tea kui kauaks ja ei tea millal täpselt. Mulle lausa meeldib see kudas minuga arvestatakse ja asjad läbi räägitakse ja andakse täpseid vastuseid küsimustele. Teglikult mulle meeldis Härra H pool aastat üksinda toimtada ja ise vastutatada. Eks see üks üpris keeruline aeg minu jauks oli kuna alguses oli Härra väga jonnakas aga lõpuks meil asi sujus üpris hästi ja elu oli päris lill meil. Käsin tööl , käisin trennis ja olin lapsega. Seltsielu kannatas selle alla aga siiski saime me päris palju lähedamateks ja õppisime üksteisga elama nii nagu siis emad on kui nad ongi üksikemad täiesti. Juunis tuli Härra M eestisse tagasi ja siis tekkis meil mingisugune kindel rütm jägamaisel ja lapsele tundus see isegi sobivat. Ei puudunud ka jutt kudas rohkm ei lähe ja aitab mind ja ei jäta enam last minu projktiks jnd aga näed mis sellest välja tulub see kord. See kord ajab mind see lausa vihaseks, kohutavalt vihaseks. Esiteks hakkab Härra H kool septembrist igal laupäeval ja kuna mina ülenädala olen tööl siis tekib sellest see, et mu ema peab teda tassima hakkama. Lisatöö teisele inimesele. Teiseks kuna minu tööpäevad on 21.00 siis peab mu ema tooma lapse lasteaiast ja teda hoidma senikaua kuni mina koju jõuan. Jälle lisa kohustus mu emale. Kolmadaks hakkab laps ju oma ime isa igatsema ja see teksitab jonnihoogusi ja kriiskavat käitumist. Neljandaks pole minul võimalik kurameerida peikuga või kuskil käia sellepärast, et mu ema pole lihtsalt suuteline olema igapäevaselt ainult Härra H kuna ta siiski on minu laps. Viiendaks on Härra H mitu arstiaega septembris ja minu arvates oleks üpris aus kui me kordamööda käiksime kuna ma ei saa ka pidevalt enda graafikut sättida nii, et ma oleksin siis ja siis vaba jnd. Hiljemaks tööle minek on keeruline kui arsti aeg on 10 siis ega ma ju teda  11eks lasteaeda ei vii. Kõige vastikum on selle juures see, et nii mina kui Härra M teame, et ma suudan kõik nii korraldada, et ma saaksin see aeg hakkama aga siiski leian ma, et see on ebaõiglane kuna minul ei ole kunagi võimalust lihtsalt kuuks ajaks minma jalutada kui vaja on. Tegelikult ma eriti ei taha ka aga samas ma vajan ka natukene aega endale.


 Teisipäeval kuramerisime Pikuga tema juures. Vaatasime Filmi ja jõime rummi see tekistas eriti näruse olemise kolmapäeal. Polnud nagu õigust vinguda ka kuna ise ju olin süüdi. Kõige hullemaks tegi asja see, et Peiku vend käis kolmapäeva hommikul korraks oma venda kaemas ja rääkis mulle alkoholikute sümpromitest. Esiteks pidi kaduma ära oksendamis efekt, seda mul pole ammu olnud. Teiseks pidi olema see sümptom kui sa ärkad selle peale ülesse, et sul on lihtsalt nii sitt olla, et magada ei suuda. Seda mul juhtub ja eks mu iga hommikune varajane ärkamine mõjutab ka seda. Kolmandaks pidi oleme see, et kui esimese asjana peale tahad juua kuna tead, et mudu lihtsalt parem ei hakka. Selleks ajaks olin ma juba ära joonud ühe siidri ja sellega piirdus peaparandus. Neljandaks pidi oleme see ohumärk kui inimene ei suuda süüa hommikul ja puudub söögi isu aga õnnks see isu on mul alati olemas, pole probleemi. Teeme järelduse nüüd, et ma olen alkoholik kes suudab veel olukorda kontrollida kuna iga jumala päev ei joo. Kui alkoholi tarbin siis harva aga korralikult. Ah, ma lähen poon ennast parem ülesse.


- Tere Stress.

Käisin doonoriks.

 Käisin täna doonoriks ja esimest korda 7 vereloovutamise järgi on mul nõrkus ja sitt olla. Mu tark ema arvas, et kindlasti on seotud see kaaluga. Kuna mul on täna metsik väsimus ja nõrkus siis isegigi mitte vihmane ilm ei tee mind eriti kurvaks kuna arvatvasti mul poleks jõudu minna Härra Hendrikuga õue. Eile nagu oleksin olnud ettenägelik ja ostsin talle uue multika. Nüüd siis istume siis üks ühel diivanil, teine teisel diivanil ja naudime vihmast ilma kodus. Kui mul oleks viitsimist siis ma teeksin endale suure tassitäie rohelist teed mee ja sidruniga. Kuna igakord kui ma püsti tõusen hakkab pilt silmade ees virvendama siis ma parem ootan sellega kuigi sellest võib-olla hakkaks isegi parem kuna mesi annab energiat. Hakkabki kätte jõudma see pime ja sombune ilm kuna tegelikult on ju kohe september käes. Selle juures on ainuke mõnus asi see, et saab pimedas toas küünlaid põletada ja see küünlavalgus hämarus annab meelele võimaluse minevikust häid asju meelde tuletada.


 - elu on seiklus.

Pühapäev.

  Ma magasin täna öösel nii hästi vahelduseks. Uni lihtsalt paitas mu väsimust ja kindlasti puhkasin ma ennast piisavalt välja. Kindlasti aitas sellele heal unele kaasa 10 km jalutamist hommikul ja normaasel ajal magama minek. Minu jauks oli kohe imelik see, et ei ärganud öösel kordagi ja passinud kella nagu napakas 100 korda. Elu tundub kohe palju värvilisem ja ilusam peale 8 tundi kvaliteetund.

  Täna hommik algas sama hästi kui eilne. Jalutasin jälle meeldivad 10 km ja tunnen kudas ma olen endaga rahaul, et olen laiskusest võitu saanud ja parma enesetunde jauks aega leian. Selle motivatsiooniga on täpselt nii kas ta on või ei ole. Siiski ma teen seda ju vaid enda jauks mitte kellegi teise jauks. Mulle meeldib see tunne kui järgmine seatud eesmärk on täitunud ja ma enese üle uhke olen, et tõesti ma sain hakkama. Mulle meeldib see aeg endale kõndides, mulle meeldivad selgeks saavad mõtted peas, mulle meeldib see väsimusest saadav energia ülejänud päevaks. Kui ma kaalusin 99 kilo olin ma kindlasti enesekehas vangis, sügavatees kompleksides mis mind tegi ülebeks ja üleolevaks kuna kindlasti saanud ma mu välja näidata, et minul võib puududa enesekindlus. Ma ei suutnud ju isegi mitte endale seda tunnistada mis siis veel rääkida seda teistele tunnistamisest. Parem oli koju peitupugda ja terve päeva lihtsalt vedeleda diivanil kui inimestega suhelda, kindlasti parem olla eemal kui kohal. Kudas ma sain meeldida teistele kui ma iseendale ei meeldinud ja ainult ensemõtetega negatiivsust endasse tõmbasin. Ma olen kindel, et positiivsete mõtetega inimestel läheb tunduvalt paremini kui negatiivsete mõtetega, kõik oleneb meist endist. Olen õnnelik, et sain lõpuks aru, et ma vajasin lihtsalt muutust enda elus, et mul hakkaks paremini minema. Ära arva, et ma olen naiivne ja usun, et kunagi minu elus enam halba ei juhtu ja usun kudas elu on täiuslik. Raskused on selleks, et neid ületada ja neist õppida. Me õpime täpselt nii kaua kuni meie süda lööb. Lihtsalt ma üritan rohkem mitte teha neid samu vigasi mis ma juba kord olen teinud, mille pärast ma ise sassis olin ja teiste inimeste elu sassi lõin. Ma ei räägi teile selles, et peale 29 kautatud kilo on mu elu imline vaid muutus toimus rohkem minu sees, sain üle kibestumusest ja petumustest ja hakkasin usukuma paremasse homsesse. Lasin veel kord kõik sita endast läbi, et saaksin sellest lõplikult lahti. Jalutasin selgeks kõik mõtted enda peas, leitsin tahte jõu tõusta püsti ja liikuda. Leppisin kautustega, andestasin vaenlastele ja lükkasin eemale inimesed kes ei vääri minuga olemist. Tõmbasin oma inimesed endale lähemale ja õppisin neid hindama rohem!
 Iga inimene peaks aru saama, et tema heaolu sõltub temast endast mitte kellegist teisest. Inimene saab vaid siis olla rahul olev kui ta ise on enda eluga rahaul ja teeb ise selleks, et midagi, et oma eluga hakkama saada ja jõuda kuskile. Kaks võimalust on kas sa jõuad tähtedeni või põhja, valik on meie enda teha. Mina igatahes olen valinud jõuda tähtedeni ja püüdlen isegi tagasilöökidega sinna poole. Võibolla peaksid kõik inimesed käima põhjas ära, et hing saaks hakata ihakama tähtede poole. Mitte kunagi ei tasu teisi enda õnnetuses süüdistada kuna tegelikult määrame meie ise enda saatuse. Tähtis pole elus see mida teised sinust arvad vaid see mida sina endast arvad.


- Rahulolu.

  

Kas üksikemad ei tohi suhet luua kuna siis ta käitub enesekeskselt?

 Härra Hendrikul on jälle välja löönud käitumisraskused ja see tekitab minus tunde, et ma tahaksin osata ennast avalikus kohas nähtamatuks muuta. Olen tervepäeva siin üritanud leida vastust miks ta käitumis nii palju jonni ja kriiskamist on. Olen vaadelnud asja ühtepidi, siis jälle teisitpidi aga ikka ja jälle jõuan järeldusele, et äkki minu õnn tuleb tema arvelt ? Ma üritan leida kuldset teed lapse ja Peiku vahel, leida mõlemale aega piisavalt aga peale eilset jonnihoogu on mul tunne, et see lihtsalt on täiesti ühine üritus kuna Härra Hendrikule ikka ei piisa ja ei piisa. Kindlasti annab oma osa käitumisele ka see, et viimasel ajal kohtub ta tunnikese kaupa enne uinumist Härra M-iga kuna ta on tööl 12h vahetusi ja see raskendab Härra Hendriku enda juurde võtta kauemaks. Ma igalpäeval kui olen vaba siis leian tema jauks aega, käime pargis , loeme raamatud, vaatame mutikaid, käime väljas söömas , kohtume teiste lastega, jalutame , räägime maailma asjadet ja veedame kvaliteetaega kahekesti. Siiski nii kui me astume välja kodu uksest, et kohtuda kellegiga siis võtab jonnipisik võimust ja mind valdab paanika. Saan aru, et tema jauks on imelik, et peab mind jägama peale issi veel kellegiga aga ma ju tõesti ei soovi talle sellega halba. Loogiliselt mõeldes armukadetseb ta kõikide inimeste peale kellega ma vestlen. Või äkki kuna kodus minust võim üle ei käi siis üritab ennast panna teiste seas maksma, et kuskil oleks asjad nii nagu tema tahaks ?  Kas ma siis tõesti peaks loobuma enda õnnst ja suhtlemisest teistega, et tema oleks õnnelik ? Istuma ainult temaga kodus nelja seinavahel ja loobuma maailmaga suhtlemast ja ära ammenduma? Kuhu jäeb nüüd see, et kui ema on õnnelik on laps õnnelik? Või on see tema järgmine kasvuperiood mis paneb mind murtsema ja juukseid kiskuma ? Teate küll kõige pealt tuleb metsik 2-ne siis pärast seda metsik 3-ne ja siis metsik puberteet ja võibolla kunagi 25 on muutub normaaseks ja enam koguaeg tema pärast muretsema ei pea. Üldiselt on hetkel tunne nagu ma sülitaksin vastu tuult pidevalt ja see lendab mulle lärtsti vastu nägemist neli korda hullemini tagasi. 


 Eile kohtusime Mammuga , temaga on alati niiiiiiniiiiiiniiiii hea. Käsime oma metslastega sõõmas, hiljem männipargis ja hiljem veel ttü ühikate juures mänguväljakul. Lõpuks isegi Tann Ja Hendrik olid suutlikud normaaselt mängima. Kauril Ja Ellikul oli veetlev vestlus IT vallas ja meie Mammuga kiikusime.



- Ma kohe lähen lõhki teadmatusest mida ma tegema peaksin.


Ps ! 10 km tulin hommikul ikka tatsates.

Tunnen ennast paksuna.

 Ma tunnen ennast kohutavalt halvasti kuna olen võtnud juurde 1,5 kilo. Teate kui kaua mul sellise maha võtmiseks aega läks? Tervelt peagu kaks nädalat pingutusi ja ma lihtsalt olen selle juurde õginud rämps toiduga. Ma olen endas pettunud, kuri enda pihta ja tagatipuks sõin kaks pehmekaramelli kommi suurest kurvastusest ja nüüd olen veel kurjem enese peale. Nüüd mõelge kõik, et mis see ikka on ega see kuskilt välja ei pasita aga minule tundub, et see kõik on rasvana mu kõhupeale kogunenud ja nüüd mu kõht on sada korda suurem kui enne. Ma ei saa täpselt üelda mis ajaga see juurde tuli kuna viimasel ajal suurest laiskusest pole julgenud ennast kaaluda kuna seal midagi head poleks olnud. Täna ajaviiteks ronisin kaalule ja sain kohe kurjaks, väga kurjaks enda peale.
 Kuna viimasel ajal vabadel päevadel ma eriti vett pole joonud ja toitumine rämpsust on olnud õhtusel ajal ja liikumine on kergelt 0 siis pole mitte midagi imestada ka eriti. Luban endale, et homset hakkan ma jälle kõndima rohkem. See tähendab seda, et 11 km tööle ja see kulutab kuskil 500 kilokalorit mis on kindlasti kasulikum kui 0 kulutada. See rämps milleta ma olen suurepäraselt siiani hakkama saanud kukub jälle nulli kuna sellest saab vaid kaalutõusu ja vinnid näole. Ükspäev ma just kurtsin Peikule, et mul sellised vinnid näos nagu ma oleksin 12 aga näetsa nüüd alles panin pildi kokku, et see on sellest veinitamisest ja rämpstoidust tulnud mulle. Oeh, ma olen nii kurb, kohutavalt kohe.


 Eile mul oli Peikuga kohting käisime söömas ja kinos. Ilm küll lasi meid räigelt üle aga siiski oli hea, kohe vägaväga hea.
 Ükspäev avastasin ma jälle, et mul on suured raskused eneseväljendamisel.


- lähen peksan pead vastu seina.

Ma ei oska lennata.

 Kui ma eile siin hädaldasin, et mul on tekkinud unevõlg siis asi on ametlik ja ma enam ei suuda magada kuna olen nii väsinud. Mul on seda paaril korral enne ka olnud ja see kord ma lihtsalt ootan restarti enda ajule ilusasti vaikides. Läksin eile kell 22 magama ja hopsti olin olin 6.40 üleval. Alguses üritasin veel natukene sundida ennast magama aga mida ei ole seda lihtsalt pole. Samas ma ei saa öö üle kurta kuna ainult 2 korda ärkasin ülesse ja ainult ükskord oli unehalvatus. See kord lihtsalt joppas võinii.


 Õnneks on mu maailmanaba ka unetus ja nii me siis veetsime hommikul voodis rääkides aega. Pidin tõdema, et ma pole just kõige teravam pliiats kuna kõiki multikategelasi ma ei tea. Peaks ennast rohkem harima ja kursis hoidma rohkem ennast tähtsate asjadega.
 Lõpuks vedasin ennast alla ja võtsin ühe kosutava kohvi ja nii võis järiekordne imeline päev alata. Mulle meeldib teadmine, et peale tänast ei pea ma veel 2 hommikut kiirustama tööle ja lasteaeda. Viimasel ajal ma ikka ja jälle avastan, et ööpäevas võiks 24 tunni asemel olla 30 siis ma jõuaksin kõik asjad ära teha mis ma tahaksin ja ma ei peaks üldiselt üldse kiirustama ja jooksma. 


- unine kuri Mari.

Kudas Marist pehmo sai?

 Istun juba teistpäeva nii, et blogger.com on avatud aga ei oska kohe mitte kui midagi kirjutada. Mul on miljon mõtet peas aga ma lihtsalt ei oska neid loogiliselt siia ülesse kirjutada, arusaadavalt ja selgelt. 


 Eile sain emalt linnaloa ja võite kolm korda arvata kus ma enda kvaliteetsed 3 tundi veetsin ? Õige vastus on :'' Peiku diivanil vedeledes.''  Üldiselt oln ma viimasel ajal arvastanud, et suhtes olemine polegi nii imeline nagu kõik arvavad ja ma olin lihtsalt unustanud ära suhte juurde kuuluvad asjad. Esiteks peab jalguraseerima pidevalt. Üksi olle on hea kui ei viitsi seda teha siis tõmbad pikad püksid jalga ja mõnuled enda karvaste jalgadega nii kaua kui laiskus üleläheb ja ennast inimsena tunda tahad jälle. Siis teine kindlasti minu jauks keeruline on mu tekkinud unevõlg mis aina kasvab ja kasvab. Selleks, et saaks Peikuga kvaliteetaega veeta tuleb laenata oma uneaja arvelt aega. See tähendab seda, et pean rohkem tarbima kohvi, et mõte liiguks ja pidvalt kinni ei kiiluks. Siis ei tohi kindlasti unustada seda lollakat irvet näos ja seda pehmoks olemist mis on ebaharilikult mõnus isegi. Ainult intelikents kahaneb igapäevaga ja pilk elule  muutub aina roosamaks ja roosmaks peale iga koos veedetud ajaga. Mulle isegi võibolla meeldiks täielikult neid emotsioone tunda kui hirm elult jälle peksa saada mu kannul ei kõnniks ja suudaks jäta maha mineviku varjud lõplikult.

 Ma olen kiidunud veel ühte kohta ja see on Kohala. Ma armastan lihtsalt istuda hommikul esimest suitsu kimudes terassil koos kärbestega ja kuulata täieliku vaikust. Vaikuse katkestab vahel lehmade muutamine kaugustes olevas laudas aga siiski. Lasta soojal päikesel endale süstida d-vitamiini ja positiivsust. Mulle meeldib õhtul ükskinduses valget veini juua seal samas terassil kui teised enda patte saunas käies välja vihtlevad. Mull meeldib ärgata hommikul palavas toas madratsil, mul meeldib vaadata telekast  vaid 6 kanalit ja kõige rohkem meeldib mulle selle koha juures see, et ma tunnen ennast sal peagu alati õnnelikun, nii kuradima õnnelikuna.


- varsti saabub sügis värvilist lehtedega.

Keda ma siis veel peaksin täis olema, kui mitte iseennast?

 Hommikul bussiga tööle sõites tabasin ma aknast välja piiludes mõttelt, et ehk polegi emotsioonid tundmine teiste pihta just mulle loodud. Ära nüüd arva, et midagi on kohutavalt halvasti ja ma õhtul nutan vaikselt patja. Mulle meeldib olla enesekeskne ja ise oma heaolu eest vastutada. Siis pole vaja süüdistusi pilduda kellegi teise pihta kui enesetunne on surutud  kurbadele radadele, pole vaja tunda hirmu peale astutud emostioonide pärast või valusatele tagajärgedele mis kaasnevad valesti käitudes. Meist kahjuks pol mitte keegi täiuslik, me eksime tihti ja see on normaalne kuna meie vabanduseks jäeb alatiseks :'' Sory ma elan ju esimest korda.'' . Kaua suudab teisine inimene suruda negatiivsuse alla ja loota, et teine muutub? Aualt kõik on korras mind lihtsalt häirib teadmine, et ma hoolin. Meeldivam on ise olukorda kontrollida. Kas hirm jahtub ja kas minevik lõpuks jätab su jälgedel käimise?


 Kindlasti oled sa kuulnud lauset :'' Näita kes on su sõbrad ja siis ma ütlen kes oled sina.'' Viimasel ajal olen ma mõelnud jälle palju sõprusele ja enda sõpradele. Minu sõpradel on minu elus väga suur roll, nad on kamp valituid inimesi kelle eest ma olensin valmis astuma surmaga kohtuma. Me võime tunduda esmaspilgul täiesti tavalised, ilma sisusta komertsinimesed aga meie ise teame, et meil kõigil on lugu. Kahjuks pean tõdema, et mitt just ilusa lõpuga muinaslugu pole meie elusi kuiundanud aga selle eest usum me siiralt siiani peale saatuselt peaksa saamist, et alati peale sitta tuleb hea. Olme õppinud nägema maalitud nägu taga isiksusi, tundma ühiseid emotsioone, aksepteerima vigasi. Oleme teeninud austuse üksteise silmis, oleme inimesed kes eristavad realsust kaunitele muinasjuttudest. Näinud pisaraid põskedel ja punaseks nutetud silmi mis vajavad lohutust mitte hukka mõistmist tehetud või tegemata tegeude eest. Me ei õpeta elama üksteist, lasme enda vigadel ennast kasvatada parmaks inimeseks. Seisame kõrvale ulatamata kätt tõusmiseks vaid ootame kannatlikult millal inimene tõuseb. Ma olen lihtsalt tõsiselt õnnelik selle üle, et ma olen ühendatud inimene teiste ainulaatsete inimestega .



- Püüdsin muuta maailma, püüdisin muuta iseend.

Kõik on mööduv.

 Mul oli siin paaripäevane kass, emotsioonide ülekas. Ma teadsin, et see läheb üle. Kogmustega on kord nii, et vaid neist me õpime. Ma pole vihane, kurb või ma ei tea mis emotsioone veel peaks olema. Ma võtan seda kui õpetust, seda tervet nädalat. Ma õppisin järiekortselt, et enda soovidega tuleb ettevaatlik olla , need võivad ükskõik millal täituda ja alati ei pruugi olla nii magusad kui me loodame. Õnneks pole vaja muretseda kuna ma olen lihtsalt alati kõigega hakkama saanud ise. Ma ei kannata lihtsalt seda kui ma ise endas pettun, mul enda ees piinlik aga õnneks see tunne möödub ja alati saab sellest õppida seda, et rohkem lihtsalt nii ei tee. Mul on lihtsalt kahju, et inimesed liialt hoolivad ühiskonna arvamusest, püüavad elada nii nagu teiseda arvavad, et peaksid. Sellega on selline imelik asi, et lõpuks võib juhtuda, et inimene lihtsalt ei meeldi enam ise endale ja siis on segamini hing mida parandada. Kehetsus, lootusetu pettumus endas. Ma tean millest ma räägin, ma tean seda liialt kaua. Elasin kaua huvitades mis teisd arvad, ei julgenud olla õnnelik kuna teised laitsid maha kõik asjad. Ma ju tahatsin kuhugile kuuluda, kuskil olla ja elasin ettekirjutatud elus. Olen õppinud seda, et mitte keegi ei saa sinu eest sinu elu elada, mitte kellegil pole õigus kritiseerida sinu otsuseid. Me kõik elame ense elu ise. Või vähemalt peaksime, ausalt me kõik peaksime. Me peaksime hoolima vähem teiste arvamustes ja kuulama rohkem ennast, käituma vastavaltt enda soovidele. Nii me oleme palju õnnelikumad, palju kuradima paremas elus. Kahju, kahju sellest, et inimesed seda kardavad. Kardavad otsustada ense elu eest ise. Kui ma ikka vel huvituksin ühiskonna arvamusst oleksin ma ikka vel depresiivne ülekaaluline hüsteeritsev palga tööline mida ma jälestan.


Sõitsin hommikul kopli trammiga ja sellest sain sellise elamuse, et lausa psin hiljem 2 minutit käsi kuuma vee ja seebiga, nühkisin lausa. Esimene hetk kui astusin trammi lämmatas mind räme hais mu nina, seda lõhna ma ei suuda isegi mitte kirjeldada see oli nii fakking halb. Järgmises peatuses tuli peale eluheidik kellel oli punane vatijope seljas, tutiga talvmüts peas ja sall ümber kaela. Seda meeldivat sitastkuse haisu ma parm ei ürita teile kirjeldada kuna minul võttis see arvatavasti terveks päevaks isu söömise järgi ära. Minu õnneks päris minu kõrvale ei pressinud ennast istuma aga väga kaugele ka ei läinud. Jäin teda jälgima kuna üritasin välja mõelda kudas tal palav pole. Ühel hetkel tõusis Daam püsti ja lihtsalt läks pani ühele noorele neiule tutaka vastu õlga, korjas natukene kaugemalt ülesse paberi , rebis selle puruks ja viskas neiule pähe. Siis tuli peatus ja ta korjas enda kompsud kokku ja hüsteeriliselt naerdes astus trammist välja. Ma arvan, et mul vajus koos paari teise inimesega koos lihtsalt suu lahti selle peale kuna meist keegi ei saanud aru mis just juhtunud oli.

 Petsin täna Katret ja muretsesin endale Prismas märkmiku. Anna mulle andeks kallis rohkem ma nii kunagi ei tee, vist.

- Jäe iseendaks vaid nii suudad olla õnnelik.