Koos sügise saabumise ja värviliste lehtede langemisega langesin ka mina sisemiselt. Ärge muretsega kõik on korras, lihtsalt jõuetus on mind enda alla matnud ja võtsin aega endale.

Andestamine ei kustuta kibedat mineviku. Paranenud valu ei tähenda, et valu on unustatud. Andestamine andestamatut endale võtab aega lihtsalt.



- Ära otsi mind, ma tulen ise tagasi kui ma selleks valmis olen.

2/102.

  Täna hommikul vallutas mind täielik paanikahoog JÄLLE. Mul polnud sellist südame puperdamist ja kõikuvat maailma ammu olnud ja sellist tunnet, et mul on lihtsalt siiber. Sedasi polnud ammu lained peapeal plaksutanud. Korraks isegi üritasin hädaldada aga siis sain suht kiiresti aru, et eriti sellist abi ei ole. Krõbistasin paki taffeli rohelise sibula ja hapukoore pähkleid ära, siid sõin šokolaadi ja siis ühe jätsi ja tuju läks paremaks. Just nimelt mina ilge kaalu alandaja sain lohutust JÄLLE toidust, vapustav lausa. Peale seda rämpsu lõi pea selgemaks ja sain ikka aru, et see suruv tunne läheb üle ja kõik saab nigunii korda. Tegelikult kui analüüsida asja mõistusega siis on mul ikka hirmus vähe vingumiseks kuna elus kõige tähtsam on mul olemas ju. Kõht on täis, koht kus elada, peagu täiesti terve laps, riided seljas ja enda tervis korras. Nagu ma olen õppinud enda elu erinevates perioodidest saab nigunii alati kõik elus korda. See küll võib natukene aega võtta aga lõpuks saab. Ega see vingumine ja pidev ootamine ise enesest asju ei lahenda. Vahel tuleb lihtsalt sitt alla neelata ja midagi kasuliku teha. 
 Peale paanikas olemist, et ma ei suuda enda elu kontrollida sain ma kinnitust ühele asjale, et siiski pole põhjust ette muretseda kuna kõik sitt tuleb või ei tule üldse ja kunagi Härra M tuleb tagasi ja kõige pealt ma annan talle lihtsalt vastuvahtimist. Mille eest? Igaks juhuks saab. Siis kavatsen ma võtta julmalt endale lihtsalt nii kaua emaks olemisest puhkust, et mul lausa hakkaks igav. Esiteks kavatsen ma siis veeta ühe õhtu Kartega ja rääkida ja arutada maailma asjadest ja järgneva tervepäeva vedeleda voodis ja vaadata telekast kõike sitta mis sealt tuleb. Kavatsen ära sorteerida Härra H mänguasjad ja kõik ebavajalik ja kõik pool vindine minema visata, et meie tuppa tekiks rohkem ruumi ja pidevalt asjad ei vedeleks mul jalgade all. Ma võiksin seda juba präegult teha kui mul jälle vabapäev on aga ma ei hakka ennast närvi ajama sellega, et ma seda koos Härra H teeksin. Oled sina kunagi üritanud mõne enda lapse mänguasja ära visata mis on katkine ja täiesti kõlbamatu ? Mina olen ja tean, et sealt tuleb selline kisa mille peale kutsutaks mulle politsei peale viimase aja uudiseid läbi pekstud lapsest. Siis ma parem toimetan vaikselt üksinda ära kuna enamus asju ta arvatavasti isegi mitte ei mäleta tegelikult. Siis kavatsen ma Peikuga ka mõnusalt aega veeta kui ta mind selleks ajaks maha pole jätnud aga siiski on mul mida ootata ja loodan, et see kord ma maha jätmist ei oota vaid ikka kvaliteetaega.

 Tegelikult ma lihtsalt ei saa sellest aru kudas ma üldiselt olen suutnud oma emaga 2 aastat koos elada. Kudas me siiani pole üksteist maha löönud !? Ma olen oma emaga absoluutselt erinev  inimene ja meie maailma vaated/koristamis harjumused ja kõik on erinevad. Kõige rohkem häirib mind see kui palju ta annab Härra H õigust lihtsalt. Mina riideln, keelan ja tema lubab siis ilmselgelt laps minu sõna ei kuula kuna vanaema annab õigust. Tegelikult viimane konflikt sai sellest alguse, et Härra H oli jälle paha tuju ja esinemis vajadus ja ajas mu ema närvi ja käitus inetult. Siis tuli sinna otsa mudugi minule see jutt kudas ta enam kunagi last ei hoia ja mina vaataku kudas mina hakkama saan ise. Siis ma tõmbasin tähelepanu sellele, et talle ei tuleks pidevalt järgi anda ja natukene ikka reegeid kehtestada siis ta ei käituks nii. Selle peale sain ma sellise ämbritäie sita endale kaela, et ma lihtsalt ei osanud muud üelda kui vabandust, et ma sündisin 25 aastat tagasi. Tegelikult kui aus olla saan ma oma emast ka aru, et isegi kui mina kodus olen sõtkub Härra H pidevalt tema otsas, nõuab ja kisab ja tõesti vahel on see väsitav isegi mulle kui ta emale. Kui ta saaks olla taas visiit vanaema nagu alguses suudaks me kõik paremini läbi saada omavahel. Mu ema ei ela oma halba tuju lapse peal välja ja ei kisa/peksa jnd aga selle sõimu saan mina enda kaela ja see teeb mind pahuraks tihtilugu. Kõige kergem lahendus oleks see, et me koliksime lihtsalt Härra H välja mu vanemate juurest ja kõik jätkuks sama moodi nii nagu enne korraks sinna kolimist mis on veninud juba 2 aastaks. Saaks mu ema puhata, ei peaks pidevalt Härra H asju ülesse korjama ja saaks olla normaalne vanaema kes käib ja teeb lapselapsega kõiki neid põnevaid asju milleks emal aega või raha pole. Sedasi puntras elamine ajab meid kõiki varsti hulluks. Kuna viimastel päevadel olen ma avastanud, et internetist saab kõike teada siis ma ei imesta kui varsti loete, et mustamäel läks üks perekond üheskoos hulluks. Koliks ära vabalt, ma naudiks enda reeglite järgi elamist aga asi on selles kuradima rahas. Olete märganud kui palju maksavad üürikorterid? Kui ma üüriksin korteri siis peaksin ma maksma üüri+komunaale ja sinna lisanduks veel umbes 170 euri Härra H trenn+lasteaed+kool ja minu telefoni arve. Kui ma need kõik asjad ära maksaksin siis rohkem ei söök, riideid meil ka poleks ja ma ei suudaks kunagi enam enda lapsele osta ühtegi uut mänguasja kuna mul lihtsalt poleks raha selleks. Ma pole kindel kas ma oma palgast ja Härra M saadud rahast üldse suudaksin neidki ära maksta. See on kindel riigi almust ma kuskile keriama ei lähe. Ise tegein lapse, ise enda raha eest kasvatan! Eks lihtsalt peab kõvasti lotot mängima ja saama korteri ostuks raha. Nii, et me parem kannatame seni kaua kui tekib loogiline võimalus ära kolimiseks. Siiski soovin ma olla ema kes võimaldab enda lapsele korralike talve riideid, soovin teda viia silmaringi arendama, soovib talle süüa osta ja vahel maiustusi.


 Üldiselt satusin ma täna Fb huvitava ülessekutse peale kus kutsusti ülesse inimesi 356 päeva kaine olema ja maailma nägema selgelt. Ma otsustasin teha algatuseks enda ülesekutse ja olla aastavahetuseni kaine, ma küll eriti ei tea kudas see peaks õnnestuma aga siiski ma üritan. Tähendab kui lugeda laupäev oma esimeseks päevaks siis 103 päeva ilma alkohoolita nii, et mul on jäenud veel ainult 100 päeva. See on täiesti kökimöki ma loodan ja kui ma varem alla annan võite kõik mind parastada. Ma usun, et siis saan ma ka lahti enda viimasest 6 kilost mis minuga kaasas käib kui ma ennast rohkem liigutan. Eelmine nädal ma jälgisin seda pinksalt kudas kaal alanes ilusasti nädala sees aga nädavahetus rikkus kõik ära ja ikka sain vaid 0.450 g. Nii, et alaku see nüüd ja kohe! Üldiselt ma pole ammu endale mõnda välja kutset esitanud. Mudugi alati ma võiksin esitada välja kutse mitte vinguda ja tujutseda aga siis hakkaks kõigil igav.

  Jaaa siis saatis mulle Härra M Sõnumi, et ta ikka veel ei tea millal ta tagasi tuleb. Saate aru ta lihtsalt ei tea ? Ja, et homme sõidavad somaalia piraatide piirkonda pimedusse 4 päevaks. Mind absoluutselt ei huvita kuhu ta sõidab või sõitmata jäeb mind huvitab rohkem millal ta tagasi tuleb. Hingan sisse ja siis välja ja ei lähe närvi, üldse ei lähe närvi kohe.


- null.

Tere Vallalise elu.

Ma juba 6 korda alustan kirjutamaist ja siis kustutan jälle kõik ära. Siis ootan natukene ja alustan uuesti. Päris palju oleks kirjutada aga ma ei oska täpselt kuskilt alustada hetkel, ma ei suuda leida täpselt seda algus punkti.
  Asi algas vist juba siis kui ma sündisin ma arvan. Nimelt on mulle terve elu meeldinud see, et asjad oleksid nii nagu mina tahan. Selleks olin ma valmis tegema tsirkust, et saada seda mida ma tahan. Mulle meeldib kui mul on õigus ja väga tihti ongi mul õigus teatud asjades, kahjuks. Siis üks hetk ma otsustasin, et ma enam ei tee tsirkust ja ei püüa kõiki inimesi enda pilli järgi tantsima panna kui sain karmalt õpetust, et see võib lõpuks vägaväga valus olla. Üldiselt ma kardan seda karmat sama palju kui surma. Ei,eii enda surma ma ei karda vaid kardan lähedaste inimeste surma. Kuigi ma olen staasikas leinaja kardan ma ikka leina kohutavalt, neid emotsioone ja kõige valusamat lepimist teadmisega, et ma ei saa mitte kui midagi ette võtta, et inimest tagasi tuua. Igatahes kuna ma ei viitsi enam karmalt pikinägemist saada siis üritan ma teistele inimestele nii mitte teha nagu ma ei taha, et mulle tehtaks. Minul ei ole õigust otsustada kes kellega suhelda võib või kes on halb inimene, kes hea inimene, kes keda ära kasutab ja kes on lihtsalt tähelepanu vajaduses idikas. Me kõik oleme õnneks suured inimesed ja otsustame tähtsad asjad ise oma elus. Sama moodi on mul õigus otsustada kui ma enam lihtsalt ei viisi olla kuskil draama sees, kannatada teise tähelepanu probleemide all. Ma hetkel tunnen see täiesti tühja tunnet, see on isegi natukene hirmutav kuna ma ei tea täpselt mis sellele järgneb. Igal asjal on kaks poolt, mõlemal poolel on õigus omale arvamusele õnneks. Ma ei süüdista, ma ei heida ette lihtsalt minule ei meeldi tiksuva pommi otsas istuda ja ootata järiekordset hetke mis tekeitab ülemõtlemise ja sita enesetunde.

 Käsin eile paavli kaltsuskas ja ossin endale 7 eutsi eest riideid. Nüüd on nad mul pesukorvis ja ootavad vabapäeva, et puhtaks saaksin pesta. Ühe pluusi ossin ja kaks kampsunit, fakk väljas on külmaks läinud ma ütleks.


- palun vaikust.

 Oeh pikk vahe on JÄLLE sisse jäenud kuna ma olen maailma laisem inimene ja ma pole kindel kas ma üldse oskan blogida. 

  Selle vahe suurim tippsündmus oli kindlasti see, et minu kõige kallim läks kooli, Audentese lastekooli. Maksan selle eest valusalt palju raha aga samas see on vundament tulevikuks.  Üpris valus oleks hiljem tõdeda, et igakuine 68 eurot maksimine  tuulde ja mu laps ei õpi selle 32 laupäevaga mitte midagi või on veel lollim kui enne sinna minekut. 

 Siis käsime me üks nädavahetus kohalas koos kamba jõmmidega. Politsemuusiomit külastasime ka rakveres aga kahjuks lastele see erilist huvi ei pakunud. Vähemalt sain mina linnukese teha kui suurepärane ema ma olen, et ma Härra H ikka kuskile viisin.

 Batuudikeskust külastasime ka neljapäeval. Enne seda käsime Härra H poodides ja muretsesime talle kooliks vajalikud asjad. Koolikotti mis on minu arvates tohutult inetu aga temale niiniiniii meeldis. Veel nodi mis mind nagu ikka vaseks tegei ja elu on lausa seiklus võinii.

  Selle kaaluga läheb nii nagu läheb. Nädala sees olen ma metsikult korralik, aktiivne ja mida kõike veel aga siis tuleb nädalavahetus ja ma lihtsalt nullin selle kõik ära. Mul tegelikult mõlemal nädalal on kaal langenud nii, et täiesti maha kandmisele ma ei kuulu. Lihtsalt see võtab tunduvalt rohkem aega kui ma arvasin. Alguses läks ju kiiresti ja ma olin niiniiniii tubli. Eks vist ma vaevlen väikeses motivatsiooni puuduses käes...

  Siis käsime Peikuga perekond Kaljul külas. Eks see oli omakorda natukene naljakas aga jälle tõdesin, et mul on alati õigus.

 Sellel reedel saan ma jälle ilus olla ja pulma minna. Loodan siiski, et visatakse pruudikimp õhku ja ma püüan selle kinni. Ei mitte, et ma tahaksin plaaniliselt abielluda vaid kuna mul on paaniline hirm, et üks kradi mustlane needis mu hiljaaegu ära. Pärast seda lähevad asjad kudagi imelikult. Kui ma selle nüüd kinni püüaksin siis oleks mul vähemalt mingisugune lootus kunagi tanu alla saada. Kuigi peaksin siis otsima endale uue mehe kes oleks nõus loobuma enda perekonnanimest.
 Enne pulma minekut on alati midagi vaja. Mul on hetkel tarvis kingasi, selliseid ilusaid ja madalaid aga selliseid pole olmas või vähemalt ei ole mina neid veel leidnud endale.


 - no ei oska.

  

Vaid mina.

  Hävitada on ebaõiglaselt lihtsam kui luua, aga me käitume juskui me seda ei teaks. Inimesed ei suuda oma elus mitte kunagi andestada ebameeldivust mis on põhjustatud neile aga paluvad andestust selle eest mida nemad on põhjustanud. Kas see pole natukene silmakirjalik meist? Palju inimesed väidavad kudas nad hoolivad täpselt nii kaua kui rahauldame nede uudishimu mis on suurem kui vastutus mida nad kanda ei suuda. Kui inimesed suudaksid natukene rohkem austada ise ennast siis austataks neid rohkem. Viimasel ajal olen ma taibanud, et ned inimesed ei vinguvad kõige rohkem kes ise endale ei meeldi. Nad küll tunduvad väliselt peale vaadates enesekindlana aga liialt sõltuvad teistest inimestest, nede arvamusest kuna üksinda olles nad taipavad seda kudas nad on läbi kukunud enese jaoks ja kudas neile ei meeldi olla endaga. Inimene kes enesele meeldib võib olla üksinda endaga siis tal on alati hea, kindel ja turvaline. Vigu teinud inimesena tean ma seda, et elus peale ise enda kahjuks ei saa kedagi usaldada. Ükski inimene ei peaks kedagi teist süüdistama oma halvasti minemises kui ise ennast. Eks minagi üritan vahel enda  vigasi teistele pähe määrida ja vinguda asjade üle aga keegi teine ei saa minu hästi või halvasti minemise eest vastutust võtta. emotsioonid võivad meid nurka suruda aga me ise saame vaid ennast nurgast välja tuua, saame ise endale kindlama elu endale luua. Usaldus enda vastu on märksa määravam kui me seda tunnistada suudame enesele. Kindlasti olen ma mingitest emotsioonidest oma elus lihtsalt loobunud sellepärast, et rohkem heaolu mulle ellu mahuks.

Teisipäev.

 Meil on Härra H selline komme hommikuti, et ta lehvitab mulle lasteaeda jäedes aknal ja saadab õhumusisi läbi klaasi. Täna hommikul taipasin ma, et tema silmist on kadunud see kurbus mind ära saates ja see tekitas minus hea tunde tööle tulemiseks. Ma ei pidanud jätma kurba last ennast ootama aknale vaid tõesti tal on lasteaias lõbus enda sõprade, mängude ja arendavad tegevusetega. Lõpuks on vist tema ise ka avastanud, et lasteaias on kindlasti palju lõbusam ja toredam kui toimetava emaga kodus. See ei tähenda nüüd seda, et ma viin ta igal jumala 5 päeval nädalas lasteaeda hommikul kella 07.00 ja lähen järgi 19.00. Mul on lihtsalt hea meel, et peale 3 aastat lasteaeda lõpuks talle meeldib seal nendel päevadel kui mina olen tööl ja tema töö on seal olla. 

 Meil on üks teine komme veel enne magama minemist üksteisele üelda, et me armastame teineteist. Iga lapse vanem peaks ütlema vähemalt üks kord päevas oma lapsele, et laps on talle kõige kallim. Mina vist ütlen kindlasti  seda talle rohkem, kordades rohkem. Selleks on ka selline imelik põhjus kindlasti kuna mina ei mäleta, et minu vanemad oleksid seda mulle üelnud, ma lihtsalt ei mäleta seda. Võib-olla oleks siis minu ja mu vanemate vahel olnud usalduslikum suhe kui nad oleksid üelnud. Meist keegi pole eriti selline kes näitaks hirmsasti enda emotsione tegeudes välja või ei oska näidata. Meil peres ei ole moes lihtsalt selline käitumine, pole kunagi olnud ja vist kui ei muutugi kui mina ise seda enda lapsega  ei muuda.

 Humanas on rotipäevad ja see tähendab seda, et nii vaene inimene nagu mina saab osta endale riideid siis. Eile kaubamaja humanat külastades sain endale kampsuni mida saab kleidina kanda või noh vähemasti retuusidega kanda, pepu on sees ja jalad pole paljad.

Täna külastasin Narva mnt oma ja sain endale väga korraliku välimusega mustad teksased, täitsa meeldivad mulle veel hetkel. Mudu on kindlasti humanas üle hinnatud asjad aga no 3.50 on üpris hea saada ilusaid asju. Kuigi rotipäevadeks on juba tavaliselt parem kaup ära ostetud aga siiski jopamise peale võib leida veel ilusaid asju. Igatahes hoitsin ma kindlasti raha seal käimisega kokku ja mul on nüüd rohkem teksapükse kui üks paar, pidu ma ütlen! Homme on mul vabapäev ja kindlasti on plaan käia oma 15 km ring ära ja tee peale jäeb nõmme humana siis peaks vist sinna ka sisse astuma ja mõne pärlilise ostu tegema. 

 Eile algas mu Peikul ülikool. Ma küll väga pole mõistnud seda, et kus inimene võtab jõu käia tööl ja selle kõrvalt lõpetada üks aste ja siis astuda veel kaheks aastaks ülikooli. Siiski olen ma rahul, et meist üks on haritud. Siiski ma olin arvestanud, et kuna nüüd meil ajaga veel kitsam ei kohtume me eriti aga näed sa nalja ta lihtsalt tuli mind eile tööle vaatama. Kuna ma vist hästi käitusin siis ootas ta mu tööpäeva lõpuni ja viis koju. See andis meile kohtumiseks ilma Härra H tervelt peagu 1,5 h aega. Kindlasti tema siia ilmumine tegi mu päeva paremaks.^^♦

 Esimese roosi mis ta mulle kinkis elas täpselt 3 päeva ja suri ära. Tegelikult oli see osaliselt lihtsalt välja pressitud roos kuna võõrad poisid mulle alkoholi kinkisid siis pidi tema mulle ka midagi kinkima.

 Teise roosi kinkis ta mulle ühel pühapäeval 16 päeva tagasi ja ta näeb ikka väga ilus ja värske välja. Ju vist hoolimisega kingitud, et nii kaua vastu peab.

- Maailma halvim inimene.

 

 

 

 Esimene september ja enam pole võimalust leida lolle vabandusi miks mitte viimased 7,4 kilo alla võtta. Paar nädalat tagasi panin ma endale paika, et 20 oktoobril soovin ma kaaluda 66 kilo aga sellest ajast saati olen ma oma 73 kilo juures kõõlunud. Olen õnnelik, et rohkem pole juurde tulnud. See näitab seda, et siiski ma toitun õigest peagu aga liiga vähe kulutan kaloreid ja vist natukene tihti on seda laiskust. Igal kaalu kautajal on tagasi lööke ja motivatsiooni kadumist ja tõsuse. Mul läks alguses väga hästi, liigagai hästi ja see pidi nigunii tulema. Eks suuresti on süüdi selles suvi kuna siis tõesti on tihedamat seltsielu ja rohkem grilli ja siiderdamist. Kindlasti üks põhjus on ka selles, et Härra H oli kuuaega lasteaia vabaega ja siis oli mul enda aega vähem. Siis kindlasti on kõige suurem süü mu enda laiskuses. Ükskord ma lugesin artiklit sellest, et keskmiselt võtab naine juurde 5 kilo kui loob endale suhte kuna tavaliselt on mehel halvemad toitumis harjumused kui naisel. Mees jälle võtab alla. Ma peaksin Peikult küsima kas ta on nüüd selle ajaga ilgelt alla võtnud.

 Kindlasti üks põhjus miks mu kaal seisab ja allapoole ei lähe on see, et olen tunduvalt rohkem tarbima hakkanud alkoholi kui enne suve algust. Mitte, et ma oleksin padu joodik aga ikka väljas käies on väike naps ja nali käsikäes. Eks suuresti peangi ma oma toitumise jälle paika saama ja süsivesikud võimalikult madalale tõmbama kuna mida lähemale soovitud kaal läheb seda raskemaks läheb. Kui ma pole kunagi eriline magusasõber olnud siis viimasel ajal tahan ma küll magusat, palju kohe. Peiku sünnipäeva ajal sain ma endale kommikarbi ja nüüd kaks nädalavahetust olen ma sealt kommi krõmpsutanud kahe suu poolega. Häbi,häbi Mari, häbi!  Ükskõik kui usinasti ma seda vaatan mida ma suhu pistan pean ma hakkama rohkem kaloreid kaotama liikudes, seks ei lähe sinna arvesse vaid pean jooksma hakkama tihdamini ja jalksi käimise taas enda jaoks avastama võimalikult tihti. 

 Jõusaaliga on nii, et sinna pean ma ka minema. Algne plaan oli, et 15 lähen zeluloosi omasse kuna seal on täiesti viisakas kuukaardi hind ja normaasetel aegadel rühma treeningud aga nüüd enam nii kindel pole. Äkki kolin uuesti Gymlecosse tagasi ja lihtsalt lasen endale koostada treening kava siis pole hullu, et seal nii ebanormaasetel aegadel on rühmatreeningud. Eks ma pean seda asja kaaluma, mõtlema ja tegutsema. Väheemalt algas Härra H lasteaia uus aasta ja see tähendab, et vabadel päevadel on mul võimalik hommiku poolikul ennast liigutada jälle ilma, et peaksin kellegilt paluma, et teda hoida saaks.

 Eks ma annan järgmisel esmaspäeval ülevaate kas suutsin ennas lõpuks kokku võtta ja taas hakkata numbreid alla liigutama. Esmaspäev jäeb ikka mu kaalumise hommikuks nagu enne, see on alati hae hommik selleks.

  Eile lõpuks pidime enda asjad kokku pakkima ja siiski Tallinna poole liikuma hakkama. Ma võiksin lõputult rääkida sellest, et alati on mul seda nii kurb teha. Eile meil oli ka seltsimees Härra Villu kaaslaseks kui läbisime 100 km. Tegelikult ma tundisin talle isegi kaasa kuna pikade jalgadega on vist natukene abameeldiv istuda taga istmel aga ise ta soovi ei avaldanud, et oleks eest tahtnud istuda. Ma ei saanud ju võtta talt võimalust Härra H kõrvuti istuda.

 Laupäeva õhtul istusime me diivanil nii, et Härra H lösutas minu otsas ja minu jalad olid üle Peiku ja ma tõesti tundisin ennast suurepäraselt. Peale nädalast mitte kohtumist oli teda lihtsalt suurepärane taas laupäeval näha. Tänasega hakkab tal ülikool ja see teeb meie kohtumised veelveel harvemaks kui seni on aga siiski on mul heameel, et tema meil nii tark on. Ta lubas mulle ikka vahest aega leida oma töö ja ülikooli kõrvalt, eks ma siis usun teda. Kui kudagi ei saa siis kudagi ikka saab ma arvan nii.

 Nagu arvata on on Härra H käitumine kohutavaks läinud, täiesti sõnakuulmatu masuurikas on. Tänu sellele tunnen ennast nii läbi kukununa ja ma ei oska lihsalt mitte midagi ette võtta.

 Räägin teile ühe naljaka asja veel. Härra M eelmisest laupäevast saati pole minuga kontakteerunud ja siis see laupäev siis saatis sõnumi, et kudas meil läheb. Vastasin sellele aga vastust ei tulnud, okei las siis olla nii. Eile hakkas mul kripeldama, et millal siis eesti tuleb ja küsisin. Täna sain vastuse, et sitapea kavatseb 10ndal minna veel ma ei tea kui kauaks ära, oleneb raha summast mida pakutakse. Aga mina ? Aga Hendrik ? Mis siis jäebki minu õlgadele ikka ja jälle kõik lapsega seotud ? Ärgu hakkaku ajama kudas tema vanaema mind aitama hakkab kuna pole ta suutnud nädala jooksul mulle helistada ja küsida kudas peale Härra M ära jooksmist lapsel läheb või kas mul oleks vaja abi lapse hoidmisega kui ma tööl olen. Kui kunagi peaksime kohtuma ütleb ta mulle :'' Ma ei tahatnud peale pressiv olla ja sa oleksid võinud ise helistada.'' Kas siis see pole peale pressiv kui mina helistan ? Või siis tema ei taha Härra H siis näha ? Oi ma läksin kurjaks, väga kurjaks.

- Kuri.