October 14, 2014

Lõpetan avaliku halamise.

Ma tulin siia kirjutama, et minu ajad blogimisel on läbi. Kaks aastat mis ma siia kirjutamas olen käinud olen ma tundud, et see pole päris see mida ma sooviksin või kudas ma sooviksin kirjutada. Kahjuks on internet selline imeline koht, et kõike päris nii nagu soovid ei saa välja kirjutada kuna maailmas on palju silmi mis kurjasti võivad ära kasutada. Kirjutan sahtlisse edasi enda päevikusse ridasi mis aitavad mul ennast paremini mõista. Olen aru saanud, et ainult enda read lapsest, kaalulangetamisest ja võitlusest enesega pole just kuigi paeluv. Sirvisin läbi oma blogi algusest lõpuni ja sain aru, et kaks aastat mu elus on teinud minust teise inimese ja sellega on ka kadunud oskus väljendada ennast teistele aru saadavalt.
 Arvatvasti tulen ma vahel siia ja kirjutan mõned read või avaldan sissekanded mis vaid salvestatud on. Lihtsalt aeg on internetist välja ronida ja liikuda ja vaid liikuda. Võib-olla kui mu elu põnevaks läheb ja ma oskan kirjutada jälle asjadest mis teisi huvitada võiksid siis tulen ja kirjutan. Kindlasti annan ma teada sellest siin kas minu vapper kaalulangetuse suutsin ma lõpule viia ja kas Härra H on suveks tänu oma kallile koolile lugema õppinud. Ma tunnen siirast rõõmu, et katkisest Marist on saanud lapidud Mari. Ma olen õnnelik, et ma suutsin õigel hetkel ennast kätte võtta ja kuskilt alustada teed paremasse tuleviku!


- Kõik kord korda saab.

October 13, 2014

Don't look back, you're not going that way.

  Selle nädalala täitub kaks aastat kui Härra H on vaid minu projekt. Sellel hommikul kui Härra M koju tuli silmad punased ja lehkas alkoholi järgi teadsin ma kohe, et kaua ootatud ja kardetud sõnad tulevad nüüd. Ma lihtsalt esimesed kaks nädalat endale ei tunnistanud, siis otsisin süüdlast ja süüdistasin Härra M , siis haletsesin ja olin katki. Aasta aega oli mul valus lahti lasta, lootsin ja soovisin. unistused on aeglased aga liiga kiiresti lähevad mööda. Lasin ennast alt vedada, uskusin valesi mis hävitas austuse ja mängisin mänge. Ma lihtsalt ei tahatnud tunnistada, et mu pojal on saatuse tahtel vale isa juhtunud. Lootsin, et siiski pole see nii, et kui meie läksime lahku siis läks ta lahku ka lapsest aga tuleb välja, et tegelikult on ta täpselt sama sugune mees nagu enamus esimese ringi eesti mehi. Ma lootsin, et ma olen eriline, ma arvasin, et ma olen eriline. Kui lõpuks tunnistasin endale, et tegelikult on aeg lahti lasta siis selleks ajaks olin ma endale ise tekitanud haavad mida parandab vaid aeg aga armid jäevad alatiseks. Võin üelda ausalt, et ma ei usalda inimesi, ma pole kellegi peale kindel enam kuna siis lihtsalt ei pea petuma. Olen hakanud elama rohkem endale ja muutunud vägagi üksikuks inimeseks ja see ei häiri mind absoluutselt enam. Lahti laskmine võib olla nii kohutavalt raske aga tegelikult lõpuks teeb see vaid head! See esimene aasta oli mulle emotsionaaselt väga raske aeg, mul oli raske lepida sellega, et mu laps jäi ilma oma kodust, oma isast ja ma ei suutnud talle turvatunnet pakkuda. Ma olin endas nii petunud, et vedasin alt last kuna ei suutnud talle pakuda seda  mida iga laps vajab ja selleks on  perekond. Ma ei saanud ja ma ei osanud saada üle sellest, et kõik on kadunud ja ma pean edasi liikuma. Ma leitsin lohutust alkoholist aga samas hävitasin aina rohkemat enda ümber, loobusin võimalusest ise ennast austada. Kui lõpuks sain saatuselt peksa kõige valusamal moel mida võib üks naine võib kogeda taipasin, et nii need asjad edasi minna ei saa. Kuskil jookseb piir ja ma pean lihtsalt ennast kokku võtma ja liikuma. Leitsin enda jauks toetust spordist, keskendusin kaalu langetamisele, hakkasin seadma endale eesmärke ja endalegi märkamatult hakkas kõik muugi elus paika loksuma vaikselt.
 Ma ei kahetse seda kudas ma lasin endale emotsionaaselt põhja kukuda kuna hetkel tunnen, et olen tõusnud palju tugevama inimesena ülesse. Ma saan üksinda hakkama oma lapse kasvatamisega, suudan tunda rõõmu pisikestest asjadest. Ma olen õpinud hindama aega, ma oskan planeerida, et asjad kõik toimiksid. Kindlasti olen ma tunduvalt lähedasem oma lapsega ja ma olen kindlasti palju parem ema oma lapsele! Maailmas on nii seatud, et igal teol on karistus. Olen analüüsinud läbi 5 aastat enda elus, õpinud sellest kust tegein ma vea ja kust läks valesti. Saanud aru, et vaikimine murrab saatuse ja sellest alguse saanud sitapalli pole kahjuks võimalik peatada. Ma ei süüdista teisi inimesi, et vahel on mul raske aga ma olen need otsused enda elus ise teinud ja ainult mina saan enda heaolu eest vastustada. Ma ei oska enam nuta ja võib-olla pole suuteline enam uskuma muinasjutte mis hästi lõpevad aga ma tean seda, et ükskõik mis elus juhtub tulen ma takistustega toime ja liigun aina rohkem läbi valu ja pisarate tähteda poole! Tugevaks inimeseks ei sünnita, tugevaks saadakse läbi kogemuste! Siiani võitlen esimes astme alkoholismiga kuna siiani küündib käsi raskel hetkel kergema lahenduse poole kuigi järgmisel päeval on 100 korda hullem. Vahel siiani ajab mind närvi kudas Härra M lihtsalt minema jalutas ja läks ka lapsest lahku aga siiski olen ma viimasel kahel aastal õpinud palju rohkem kui enne seda 23 aasta jooksul. Ma olen leidnud enda hinge rahu teadmisest, et peale sitta tuleb alati hea. Näen, et mu laps liigub koos minuga emotsionaasel suunal paremuse poole. Ajaga aina rohkem suudab elada nii nagu paljud eesti lapsed. Vahel ta teatab mulle, et :'' Tead selle ja selle lapse emme ja issi ei ela ka koos. Ta on nüüd minu sõber.'' Naljakas, et laps tunneb turvatunnet teise sarnasest pärit lapsega semutsedes. Ta on hakanud taas mind usaldama, ta taas otsib minult lohutsut ja mina suudan talle pakuda taas turvatunnet ja elu mis viib teda kuskile. Ma ei kasvata oma last, ma kasvan koos oma lapsega. Meil on selline üpris naljakas kooslus kuna meist kumbki ei taha alla anda ja oleme üpris kangekaelsed, me tülisema ja siis jälle lepime. Me naerame koos ja me arendame enda silmaringi, me hingame magades ühes rütmis. Me mõlemad arvame alati, et just meil on õigus ja teine kindlasti eksib. Vahel ma mõtlen, et kudas minul kes on tegelikult väga enesekeskne inimene on suutnud panna enda elu teise inimese järgi elama ja tihti surun enda vajadused alla, et temal oleks kõige parem. Õnnelik laps pidi olema see kelle ema on õnnelik ja mina tõesti olen üks vägavägaväga õnnelik inimene tegelikult. Vahel kui ma loobun enda elus millegist, et Härra H õnnelik oleks siis ma ei heida seda talle ette vaid tunnen rõõmu sellest, et tema on õnnelik. Ma pole enam mahasurutud ülekaaluline kodukana vaid mu elus on väga palju asju mis mind õnnelikuks teeb ja mind kõidab ja samas neist ükski asi ei kahjusta mind nii sisemiselt ega välimiselt. Ma tunnen, et aasta endale elades, ennast lapides ja tundma uuesti õppides olen ma saanud üle paljuski oma elus mis oli juba enne valusat lahkuminekut katki või puruks. Minust on saanud uus naine kes on enesekindel ja saab oma eluga hakkama.

- Alati liigu edasi kuna tagasi minek pole kunagi mõeldav.

Kohv on saatanast.

 Mul oli kolm vabapäeva järiest ja see oli suurepärane lihtsalt!
Reedel viisin hommikul Härra H lasteaeda, nautisin enda kohvi ja jooksin bodypumi mis andis päevaks piisavalt hea energia. Pärast jalutasin poodides ja pidin endale jälle soetama oma olematu raha eest natukene pesu, et tunda ennast naiseliku naisena. Tõin postist enda uued saapad ära ja kas saate aru mahuvad lausa mulle jalga. Hetkeks juba villidgi saadud neist mis on ju nii rõõmustav! Pärast oli kosutav 1,5 h lõunauinak ja kella 16.00 venisin lasteaeda härrale järgi. Arutasime maailma asju ja jaluasime koju ja nautisime ilma ja värvilisi lehtesi. Õhtul kirjutasin Härra tähti ja värvis pildikest Inglis keele tunniks ja mina kraamisin meie tuba, et me saaksime ühe õhtu korras toas olla.
 Laupäeval olin ma julm ja saatsin Härra H multikaid vaatama ja venistasin tervelt kella 8 enda und. Nautsin kohvi, käisin pesemas ja võtsin aega endale. Kuna Härra on mul natukene laisk siis moosis ta vanaisa ära, et kooli autoga saaks ja me jõutsime ilmselgelt natukene liiga vara. Käsime Selveris ja kosutasin Härra H sõõrikuga, endale müslibatoonikene. Jätes laps tarkust omandama jalutasin mina veits ringi , sihitult ja ilma sihtkohata. Kuulasin muusikat, mõtlesin enda mõtteid ja tegein avastusi enda ja teiste kohta. Siis sai koosolekul käia koolis ja teada saada, et ikka kõik rühmad kus Härra H käib on rasked lapsed. Peale poole tunnist istumist eriti targemaks ei saanud aga sai lapse kätte ja võisime kodu poole minna. Oeh kudas mulle meeldivad lõunauinakud vabal päeval ja veel piisava pikusega on alati head! Õhtul kohtsuime Preili Pille ja Härra Stennuga ja jalutasime niisama ring meie kaunis kodukandis, sai pläkutada ja lapsed rahmeldada. Laupäevad on tv3 multika päevad ja Härra H sai filmi vaadelda, mina niisama vedeleda diivanil ja rohelist teed juua.
 Pühapäev on alati kõige halvem päev kui esmaspäev on tööpäev. Kohe kurb on siis aga see kord tahatsin ma head pühapäeva ja ma sain selle. Käsime Härra H tervihoiu muusiomis ,kehrwederi kohvikus kooki ja kakod söömas ja jalutasime vanalinnas ja vestlesime sellest kudas temast kuningas saab. Koju jõudes olime mõlemad väsinud tegusast hommikust ja meile kulus uinak ära. Kuna siiski ikka veel maadlen ma veel enda kilodega lõppes õhtu 10 km jalutuskäiguga mis oli lihtsalt suurepärane lõpp puhkamisele.

 Täna on esmaspäev ja ma istun jälle tööl. Hommikul vantsisin 10 km tööle , jõin head rohelist teed ja päev oli valmis algama. Mainimata ei saa jäeda ka kaal langeb jälle ja seisaks on murtud selleks korraks. Tasa ja targu numbrid muutuvad väiksemaks. Tead küll seda, et kes kaua sõuab see kaugele jõuab kui just aerud ära ei mädane vahepeal. Motivatsioon on jälle laes, leitud võimalus kudas oleks aega ja kõht on täis ja tuju on hea!


- Sügis , see meeletu sügis.

October 09, 2014

Kudas õpetaja arvas, et Härra H on hüljatud.

 Eelime nädal juhtus meil suur õnnetus kodus nimelt kohvimasina kann läks katki. Ema oli hüsteerias, isa istus nukralt diivanil ja mina olin raskes leinas. Kohvimasin meil selline hea iseenesest. Tund aega peale kohvi valmis saamist hoiab veel ennast sees ja siis lülitab automaatslt ennast välja, kohvikann piisava suurusega, et kõik saavad ühest masinast kohvi ahmatud endale hommikul kõik. Truult meid ikka aastaid teeninud ja siis äkki selline suursuur õnnetus. Esimesel päeval jõime presskannu kohvi , teisel päeval tõi isa enda autost kohvimasina, kolmandal päeval toodi keldrist ära üks masin mille vend oli emala andnud kui endale vägevama masina ostis. Ema ja isa käsid aga poest poodi oma katkisekannuga ja üritasid leida asendust, et ikka oma truud sõpra saaksime kasutada. Ühel õhtul arutasin emaga, et paneme kõik rahad kokku ja ostame kohe vägeva kohvimasina siis ema kurtis kui kallis ikka see on kui osta korralik ja mingit kakat pole mõtet osta. Eile käsid nad isegi tondil kuskil esindus poes ja seal üeldi neile, et tellimisega saab aga läheb aega 1-2 nädalat ja maksab 30 eurot. Nad loobusid võimalusest ja otsustasid venna oma nii kaua kasutada millal rikaks saavad ja uue ostmiseks piisavalr raha. Arvatvasti juhtus see täpselt 30 minutipärast Magistralis kui soetasid endale 999.- eurose kohvimasina koos kõikide lisadega. Ema küll väitis, et said veel 10% alla sellest summast aga mina saan siiski hinnaks 900 eurot ja alles mõnipäev tagasi oli see liiga kallis väljaminek. Ema ka väitis kudas isa ostis selle ja tema oli peaaegu nagu selle vastu aga see oli siiski nagu peaaegu ainult. Mida hekki 30 eurone kann oli kallis osta tellimusena aga 30 korda kallim kohvimasin on kökimõki? Rõhutan ka sellele, et see ei võetud järelmaksu vaid lihtsalt mindi maksti välja ja kodus oli veel õhtul süüa ka. Aga siiski kas ma pean nüüd kohvi juues rahamaitset tundma? 
 Igatahes kui üks usin müügimees tegi head tööd ja arvatvasti järgmise kuu müügipreemias see kajastub heas boonusena istus Härra H lasteaias kuna vanaema ja vanaisa unustasid talle järgi minna. Saate aru ? Kasvataja helistas mu emale ja küsis kas Härra H läheb valverühma või keegi ikkagi tuleb talle järgi. Mul on elav pilt silmade ees kudas kasvataja juba lohutas last kudas keegi lõpuks ikka järgi tuleb ja kui omad vanemad pole siis turvakodu tädi kindlasti. Ema ütles küll, et tal oli see meeles aga poes läks lihtsalt nii kaua aega ja no siis juhtus. Siis tormasid 5 minutiga lapsele järgi kes seisis õueriietega lasteaia maja kõrval ja ootas nutuklimp kurgus vanaema ja vanaisa. Õhtul ta küsis ikka üle, et kas homme on vanaemal meeles järgi tulla talle.

 Täna hommikul tegin ma patu ja tulin vaid 8,5 km jalgsi kuna buss seisis peatuss ja mu kee loli vestil ja bussiga tundus nii ahvatlev sõita. Ma siis tegein 4 kiiremat sammu ja saingi peatuse sõita, nii mugav oli lausa. Homme läheb Härra H lasteaeda ja mina teen kosutava bodypumpi ja sellele järgi kohe selg/kõht trenni. Mul on tunne, et mu kõht on väiksemaks jäenud kuna kampsun pole enam nii ümber aga ootan truult 16.10 ära kui on mõõtmispäev taas. Eelmine kord oli kõhult kautanud 2 cm aga siis ma polnud nii usin ka. Kokku olen ma kõhult kaudanud 23 cm aga noo natukene sooviks veel, et need sangad ei pressiks kleidi alat nii välja. Minu õnnis koht on mu kõht mis peegeldab täpselt seda mida ma söön aga nüüd peale 10 kuud peegeldab tunduvalt vähem kui enne ja loodan, et 4 kuuga veel vähem.

  Mul tuleb 3 vabapäev , kolm tükki järiest ja ma olen niiniiiiii õnnelik selle üle. Äkki õnnestub mul ühel hommikul natukene kauem magada kui kella 06.30. Selle unega on üldse viimasel ajal nii, et ma tahaksin voodis vedeleda kauem kui see mul hetkel võimalik on või päeval teha mõnusa uinaku ilma, et ma peaksin pärast kuskile tormama ja saaksin et terve päeva tuduriietega kodus ringi käia ja mõelda, et mugavamaid asju maailmas olemas pole.

- Tähtede poole , aina tähtede poole.

October 08, 2014

Miks homod lapsi ei tohi saada?

  Minule lihtsalt ei mahu pähe miks ei tohi homod lapsi saada?! Parem kaks isa kui üks sitt ema. Okei tõesti kui nüüd Härra M tuleks ja teataks, et tal armastus teise mehe vastu ja hakkaks temaga koos elama siis ma seda ei aksepteeriks. Miks? Ilmselgelt jäeks mul tunne, et 5 aastat kooselu minuga oli nii kohutav, et ta pidi lausa pärast seda vahetama seksuaalset orientatsiooni. Parem kaks head ema kui üldse ilma isata kasvada. Tegelikult läheb lapsel tarvis kahte vanemat rääkige kõik mis teie tahata aga see on minu arvamus. Laps õpib oma vanematelt sünnist saati käitumis mustreid ja kui tal on ainult üks vanem siis näebki ta vaid ühesuguseid käitumist ja iseloomu ja tema silmaring jäeb kitsaks. Minul on palju kummalis harjumusi aga sama moodi on Härra M neid, mul on tohutult palju vigasi ja Härra M on neid ka. Kui jälgida Härra H mõndaega siis on temal meist mõlemast üpris palju asju külge hakkanud. Ma just ei ütleks, et kõik oleks imelised valikud olnud aga kui on siis on. Mõnda asja ma üritan taltsutada aga üldiselt kui tal poleks kahte vanemat olnud siis oleks talle jäenud külge ainult minult õpitavad asjad ja seda teame me kõik, et vahel on mul puudulik iseloom. 
 Jah tõesti meie ühiskond ei ole veel valmis selleks, et homod kapist välja tulevad ja hakkavad peremustreid looma aga enne ei saagi valmis olla kui see ei juhtu. Inimesed on kitsarinnalised ja räägivad kodus lastele kudas kõik homod on nõmedad jnd. Sellepärast lähebki see sama laps lasteaeda/kooli ja narrib seda last kellel on kaks ema. Laps ikka õppib seda kodus. Mind ei häiri paarid kes on ühestsoost nii kaua kui nad minu silmade all ei näita kui kirglik suhe neil on. Mind ei häiri teadmine, et kodus võivad nad teha igast rõvedaid asju aga samas '' tavalised'' paarid on ka kindlasti kodus kirglikult rõvedad. Mulle ei meeldi ka '' tavalised'' paarid kes oma kirge kõigile välja näivad võimalikult avalikus kohas. Vabandan ma ise olin mõndaega sama sugune aga siiski on see ükskõik kelle poolt üpris nilbe kui minnakse selkonda ja siis imetakse üksteise mokasi terve õhtuläbi ja kõlab matsutamis hääl. Arvan, et homost paarid on rohkem valmis last kasvatama kui tavalised noored paarikesed kelle kaitsevahend õigelajal välja tõmmata alt vedas. Kindlasti on neil lapsele rohkem pakkuda nii materiaaselt kui vaimselt, kindlasti nede elujärg on kindlustatum kui paljutel teistel paaridel kes lapsi saavad. Nemad ei saa minna ise saia ahju küpsema panna vaid peavad läbima pika lapsendamis kadalipu kus tehakse ikka kindaks kas nad realselt on suutelised kasvatama last. Kui targad tädid ja onud otsustavad, et neil on selleine võimalus olemas miks siis meie näpuga peame näitama ja narrima ja vastu olema? Miks ei või neil hästi minna?

- Brrr, ikka väga külm on.



külmaks kisub.

 Eile me ei käinud tervishoiumuusiomis kuna ma olin l liiga laisk ja kodus oli miljon asja teha. Kindlasti siiski me võtame selle nädalavahtusel ette ma usun. Käsime poes, tegime süüa ja olime niisama kohuavalt meeldivad inimesed kahekesti.
 Õhtul oli mul trenn ja Härra H sai lastehoius olla. Vanaema ja vanaisa küll tahatsid teda ise hoida aga tema soovis niiniinii väga minuga kaasa tulla. Positiivne on see, et see kord olen ma suuteline liikuma normaaselt. Kõndisin just 11 km tööle ja mõtlen, et elu on ikka kradima ilus kui tahta. Inimesed imestavad aina, et kudas ma jäksan hommikul vantsida 11 km. Tahad teada kudas? See on ainuke aeg minule ja minu mõtetele päevas kus ma ei kuule enda lapsele, enda tööle või enda sõpradele ja kus pole ühtegi draamat. See 1 tund ja 30 minutit on minu aeg minule endale. Kuna ma istun tervepäeva peagu 11 h järiest siis pean ma natukene pingutama selleks, et kulutada kaloreid ja mis on parem kui mõõduka tempoga muusikat kuulates tööle jalutada?

  Täna on juba kolmapäev ja ma olen see nädal juba ühes bodypumpis käinud ja ühe mõnusa kiirkõnni teinud, toitunud piisavalt ja hästi. Muide ma tegein eile maailma parimat porgandisalatit endale. Majoneesi, porgandi ja küüslaugu salat on suurepärane lihtsalt mu kuivikleiva peale rohelise tee kõrvale. Üldiselt mul enam ei tule nii palju juukseid ka peas ära, et ma igapäev kardan kiilakaks jäeda.
 Vahel ma mõtlen, et kui ma lõpuks olen enda kehaga 100% rahul millele ma siis enda energiat kulutama hakkan ja millele siis keskendun. Ma olen juba hetkel endaga rahul, üpris rahaul võrreldes sellega mida peeglist nägin 2014 aasta jaanuaris. Kas siis on aeg käivitada aastaid idanenud plaan väike etevõtlus kohta mille kohta olen palju informatsiooni otsinud läbi aastate aga on puudunud julgus teha kuna kartsin läbi põleda. Hetkeks olen ma aru saanud, et raskused on selleks, et neist õppida ja neid ületada. Inimene õpib ikka asjadest mis nihu lähevad kõige paremini kui tal on tahatmist midagi üldse elus õppida.
  

- Sa ei lahenda probleemi, kui mõtled nii nagu seda teevad need, kes selle probleemi lõid.

October 06, 2014

Esmaspäev pole sinine.

 Pidin täna hommikul helistama arstile, et teada saada kudas minu Imelise H vereproov oli. Terve hommikul ma pabistasin ja muretsesin, tegelikult terve see 7 päeva olin paanikas. Siiski on vereproov sisusliselt korras, natukene muutusi on aga täiesti talutavad, ainult raua puudus on natukene liiga suur. Eks me hakkame siis palju peeti, spinatit ja loomsetliha õgima, et me ei peaks rohtusi krabistama lõpuks hakkama. Vähemalt on punaveri Okei ja siiski Uh leitud lünfisõlmed on kergelt posiiivsed aga see võib olla seotud alergiline reaksioon olla. Ja mis see on ? Arst ei ole leidnud ühtegi asja mille vastu ta võiks olla aga loodame, et kasvab välja sellest lihtsalt. Jäime jälgimisele mis meist edasi saab aga positiivne on siiski see, et veri on sisuliselt korras!

 Viimane kord kui me kohalas käsime unustas H enda kaisuka sinna, või siis mina kuna unustasin selle kotti pakkida ära tulles. Algus polnud probleemi, igal õhtul proovis mõnda teist mis leidis aga eile õhtul hakkas tal nutt peale tulema ja ta ütles :'' Emme ma igatsen nii väga enda kutsut, tal on kindlasti kohalas üksinda külm ja kõle.'' Mul tuli endal selline kurbus hinge, et mine või jalgsi sellele kiiremas korras järgi lihtsalt. Palju sinna ikka on ? noo 100 km umbes ja jalutada mulle ju meeldib.
 Hakkasin hiljem mõtlema, et kust seee meil pärit on. Selle vist kinkis mu tädi mingiseks sünnipäevaks ja natukene enne õismäelt ära kolimist satus ta sellest sellisesse vaimustusse, et tassid seda kotiga vanaema juurde, lasteaeda ja Mamma juurde. See on meil haiglas kaasas olnud, suvitamas kaasas olnud ja isegi rannas käinud meiega. Kui käis H elus suur pauk ja maailm kokku kukkus siis oli see vist ainuke asi mis tekitas talle turvatunnet ja igakord kui õhtul unemaale minek on võtab ta selle kaissu ja nüüd on see juba mitmendat nädalat tänu minu lohakausele kodust kaugel ja ükski teine pole nii hea kui just see kaisukas mis on pakunud viimasel 2 aastal turvatunnet.

 Üldiselt ma olen jälle keskendunud vaid H ja meil on mõnus. Jonnihoog ja kapriisid on väheneud kuna ma olen ju jälle vaid tema. Koolis talle meeldib, ootab alati juba järgmist korda. Sealt ära tulles räägib õhinal mis uut õppis ja mis ta teda sai huvitavat, vahel räägib ka maitsetust toidust mulle. Inglis kell meeldib talle vist kõige rohkem, ta on enda uutest sõnadest üpris vaimustuses ja siis katsetab neid pidevalt. Ühel õhtul teatas ta mulle kudas varsti hakkab ta endale ise unejuttu lugema kuna varsti tunneb ta palju rohkem tähti kui mina.
 Homme on meil planeeritud popipäev mis sisaldab kodus õppimist mis koolis jäi. Hiljem vist lähme tervishoiu muusiomisse kuna H tahab teada milline täpselt maks ja neer välja näevad. Siis mõtlesin, et ma pole seal ammu käinud ja võiks minna. Eriti ma ei usu, et see vastu külge maha jookseb meil. Siis kindlasti soovin ma veel taas avatud Energia avastuskeskusesse minna uurima elu ja olu lähi ajal. Mul on vaba nädavahetus ja võibolla siis isegi jõuab ennast harida natukene.

 Mul endast polegi mitte midagi kirjutada kuna kõik on vanamoodi nagu ikka. Olen ülbe sitapea kes arvab, et on suurepärane inimene. A Härra M saatis sõnumi, et 7-9 päeva läheb veel präeguse plaanikohaselt aga see võib veel pikemaks venida ja blablablaa. Ma eriti ei viitsinud isegi mitte süveda kuna ilmselgelt saan ma üksinda ka hakkama nagu ikka. Mul on kõik kontrolli all kuna elus saab vaid endale kindel olla. Minu poolest võibki ta sinna jäedagi kui see raha kompenseerib ta nihu kiskunud elu. Tema ja mõned veel võiksid lihtsalt õppida üle elama seda hetke, kui tundub, et kõik on juba kautatud. Inimese iseloom on tema saatus ja kui ikka on nõrk iseloom siis ei saagi elus mite midagi saavutada. Naljakas, et seda ütlen mina kes aastakene tagasi nurgas kükitas ja pisaraid pressis enesest välja kuna arvasin, et olen samamoodi täiesti tupikus aga siis nägin päikese kiirt endast ja suutsin liikuda. Kahju on ainult sellest, et ma ei oska enam nutta. Vahel vajavad silmad puhastamist ja pisarad on selleks kõige paremad.



- Imeline sügis.

October 05, 2014

Kukusin läbi.

 Oeh reedel lõppes mu karsklus 13 päeval. Miks? Sellepärast, et ma olen Mari ja ma olen alkoholik poolenisti.
 Esmaspäeval peaks Härra H vastused saama verekohta ja Uh põhjaliku vastuse. Loodan, et sealt väga sitta vastust ei saa.
 Trennis käsin reedel ja nüüd on selline tunne, et ma olen jäenud teerulli alla aga ilu nõuab valusaid ohvreid vist. Teisipäeval lähen uuesti eks siis vähem valus hiljem. Tahatsin täna kõndides tööle tulla aga jalad nii valusad, et lihtsalt polnud suuteline. Siis tänasin jumalat trolli eest ja nautisin sõitu.


  Käes on oktoober, kohe varsti november ja pärast seda detsember ja kõik hakkab uue hooga peale jälle. Ma olen siiani selle aastaga rahul, ma olen enda jaoks saavutanud piisavalt, ma olen leidnud kaua soikus olnud MINA. Olen arenenud vaimselt ja füüsiliselt, tõestanud endale, et kui midagi kohutavalt soovida ja pingutada siis on kõik võimalik. Mul on tekinud paar salasoovi isegi, neid võiks lausa unistuseks nimetada. Ma olen lõpuks oma eluga edasi läinud, mineviku seljataha jätnud ja ma usun siiralt paremasse tuleviku!
Igal inimesel on tõuse ja möönasi elus aga peamine on see, et me õpiksime neist ja ei annaks alla peale läbi põlemist. Ma olen selle aastaga õppinud seda, et tõesti saab elus vaid endale kindel olla ja meie ise vastutame enda heaolu eest. Hetkel on kõik täpselt nii nagu ta oleks pidanud juba ammu olema. Ise teen, ise vastutan ja pole probleemi.
 Vahel olen ma lihtsalt nii suure egoga, et ma peangi olema üksinda. Jah ma tunnen kurbust sellepärast aga samas tunnen rõõmu pisikestest asjadest mis haiget ei tee.



- kõik saab korda,korda ja korda.

October 02, 2014

13/102

 Meil on täna Härra H popipäev ja me lähme trenni. Zelluloosi kuna see on kõige raha sõbralikum koht hetkel mis ma leidnud olen ja seal on lastehoid. Kui Härra H meeldib seal hoius siis saame hakkata käima seal 2 korda nädalas. Mina saan ilusaks ja Härra H saab mängida ja mina ei sure süümepiinadesse, et ta mu emal hoida on. Kõik asjad on võimalik toimima panna kui asjad läbi mõelda.
 Kell 15.00 ootab meid Härra H UH ja saame teada kas kõhus on muutusi suve algusest või mitte. Ma üritan mitte mõelda, et ta lünfisõlmed on 3 korda suuremad kui tohiksid ja ikka ootata vereanalüüsi vastused ära.
 Hetkel on vist käes jälle see aeg kui ma rohkem endale ja Härra H pühendun ja tunnen sellest mõnu. Ma lihtsalt pole valmis ennast jagama maailmaga. Ükspäev mõtlesin nutta peatäie pisaraid aga no ühtegi ei tulnud, mitte ühtegi. Võib-olla ma olen lihtsalt tundetu? Ma tõesti ei tea hetkel seda. Või lihtsalt ma ei suuda endale petumust rohkem lubada ja mängin seda mängu, et kõik on korras. Ebamugav on küll aga selle tunde saab väga hästi paremaks kõndida või bodypumpis välja higistada. Keskenduda tuleb ühele asjale korraga ja siis toimib asi ja õnnestub ma usun. Võib-olla ma peaksin vähem uskuma?  Võib-olla peaksin ma ennast maailma eest ära peitma ja üksinda olema täiuslikus maailmas kus ainult mina valitsen. Oeh, ma lähen parem trenni.
 Minu alkoholi vabast perioodist on juba 13 päeva edukalt läbitud ja ma olen enda üle uhke lausa.


- Pole probleemi mina olengi probleem.