November 19, 2014

Mõtted, mida me mõtleme, on töövahendid, millega maalime oma elu lõuendile.

 Ma korraks kaudasin enese ja lõin mõted mida tegelikult pole, läbi nende maalisin endale pildi elust mida olemas pole. Ma ei hala, võtan vastustuse enda mõtete eest ja emotsioonide eest. Tegelikult on kõik korras ja kui ma ei tunne ennast võibolla präegusel hetkel suurepäraselt siis tean, et hakkan tundma kui olen enda jauks kõik selgeks mõelnud, läbi analüüsisinud ja väljendanud endale kõik emotsioonid selgelt ja kirevalt.
 Ma saan hakkama selle sisemise segaduse lahti arutamisega! Vaata, kui kaugele ma olen juba jõudnud, mul on vahel veel vaja harjutada lihtsalt. Kõik on hästi, kõik on korras, ma tean kõik on hästi. Sellisesse olukorda satumine on õppetükk, järiekordne kogemus, ma saan hakkama sellega ja tegelikult on selles on minu jauks midagi head.
 Me tahame teada, mis meie sees toimub, et teaksime , mille me vabaks anname. Selle asemeel, et oma valu varjata, võime ta täielikult vabaks lasta ja sellega endalt valu võtta.
 Vaid ise mina vastutan oma heaolu eest. Vabandan enda ees, et suutsin selle mõneks ajaks unustada. Sellistes hetkedes olemine tuletab mulle meelde, et mina loon endale elu ja maailmas tuleviku mitte keegi teine seda ei tee kahjuks.




- Aeg vaid annab vastused, see on vaid aeg.

November 02, 2014

See läheb kõik käest , sellepärast mineviku taga ei nuta.

 1. nomber sai 7 aastat, fakking 7 aastat. Siiani paneb mind imestama kudas ma enne juba kuulmist teatsin, et Printsess otsustas lihtsalt saata selle fakking maailma perse ja mina sinna kuhu me kõik minna tahame vahel aga puudub julgus. Ma lihtsalt kaudan vahel aja taju ja tema surma aasta järgi suudan aega arvestada. Kas see pole naljakas natukene? Sellel samal 1 novembri hommikul hakkas nagu minu elus uus peatükk ja pärast seda lihtsalt sitt nagu tõmbaks mind enese poole. Kindlasti selle 7 aasta sisse on mahtunud väga palju headust aga siiski sitakeeris toonud jõuetus tunnet. Samas kummitab mind juba aastaid lause :'' aastat õnnetust, 7 aasta needus.''  Äkki siis eile sai mu needus läbi ja pliks ja plaks hakkab minu muinasjutus vahelduseks hästi kindlas rütmis minema. 
 See aeg on teinud mind suureks , õpetanud mind elama. Kahju, et ma ei suuda enam silmi sulegedes tema häält kuulda või ei mäleta täpselt tema kõiki näo jooni. Oeh ja siiani vahel tema majast mööda kõndides tabab mind igatus lasta alt kella ja loodan, et siiani olen lihtsalt pikas sitas unes olnud.

 Siiski, et mitte ainult halada siin siis ma võin üelda, et see 7 aastat on pakunud palju naudingut ja rõõmu. Sinna sisse mahtus emaks saamine mida ei ületa miskit , sinna sisse mahtus esimene tõeliselt siiras armastus vist , sinna mahub esimene kohtumine vapustavate inimestga , väga palju endaga tööd, nii ülesse kui alla minemine vaimselt.
Ühel hetkel on kõik korras, teine hetk tagurbid. Hind tõmbab valus kokku ja teinekord tunned täiesti siirast heaolu. Sellepärast oma mineviku taga enam ei nuta, tuleb nagu ikka parem tulevik.


 Hingedepäev on see õhtu kui usun, et hinged leiavad kõik vaid veel korraks minu juurde tee.