Alati valige kõige raskem tee - sellel ei kohta te konkurente.

 Vahest ma olen enda peale kuri, et ma olen nii põikpäine olen. Tõsiselt mina aegajalt ajab see kurjaks lausa. 

 Ma olen teinud enda elus ümbris palju valesi otsuseid, lasdnud käest õigeid võimalusi ja oma bravuuritsemisega keeranud kihva asju. Vahel ma pole piisavalt asju läbi mõelnud enne otsuse tegemist ja mõtlen hiljem kui persse läheb. See on see analüüsimis võime mis tuleks mul aegajalt ära keelata. Samas ma ei saa sinna mitte midagi parata, et mu emotsioonid vahel üle viskavad ja keerlema hakkavad. Kuna mingine hetk ma mõtlesin enda elus väga palju selgeks ja sain lausa enda nõrkadest kohtadest aru. Teate kui raske oli endale tunnistada, et mina kui suurepärane inimene eksin ka vahel. 
 Siis peale kõige selgeks saamist olen ma üritanud anda inimestele võimalust, panna ennast nende olukorda aga igavesti ei ole ma selleks suuteline, ausalt. Ma ei saa pidevalt alla neelata petumust või teha nägu, et kõik on korras. Siiki kui inimene ei muutu pärast korduvaid vihjeid lubada muutuda ja asju näha teistmoodi.
 Hetkel ongi nii, et ma olen harjunud elama üksinda ja tegema asju üksinda. Enda eest vastutama , lapse eest vastutama , muretsema vajalike asjade pärast. Mõelnud endale asjad selgeks kudas peab mu elu toimina ja kudas ma näen seda 5 aasta pärast. Mäletan väga seda tunnet kui olin uppumas emotsioonse sitasse ja samal ajal pidin hoidma üleval ka last, üritama teda korda teha. Jah ma ei suuda unustada , just nimelt. Hetkel ma leian, et minu pingutamisest on üksinda vähe ja keegi teine peab rohkem vaeva nägema. Oeh , ma olen Draama kuniganna.

- Oi , ma olen kuri.

Ausalt ma tahatsin.

 Ma eile plaanisin täna minna jooksma hommikul. Panin kella 04.45 isegi kella helisema aga kell 02.11 ärkasin ma selle peale ülesse, et kõht valutas ja süda oli niiniiiniii paha. Siis kaks tundi istusin wc ja voodis vaheldumisi ja sain kohe 2 kilo kergemaks ja jäin uuesti magama. Hommikul uuesti ärgates oli veits uimane olla aga mudu okei. Ehk saan õhtal minna jooksma kui kõht jälle alt mind ei vea!?

 Varsti tuleb kevad ja ma olen selle üle õnnelik. Tõsiselt õnnelik kohe! Siis on õues kauem valge, soojaks läheb ja kõik muutub värvilisemaks ja inimestel tuleb parem tuju. Siis saab Härra H-ga õues rohkem olla, saab rulluisutada jälle ja igast asju saab teha kui ilm on hea. Kõige rohkem ootan, et siis saab Neiu mammuga jälle rohkem kokku saada, oeh mida kõike ma kevadest ootan.


 - Varsti kohe kui ma enda pea selgeks saan teen ühe kiruva postituse Härra M kohta.

Paksu naise hala.

 Kui olete märgaud siis siin kõrval on list blogidest mida ma jälgin. Mõned neist on täiesti võõraste inimeste omad ja ma loen neid  ja elan neile täiega kaasa nede eludele. Mõnda inimest neist ma tean ja neile elan veel rohkem kaasa.

 Paar päeva tagasi tekkis ühte blogisse jutt sellest, et inimene pole siiski suutnud peale kaalu alandamist soovitud enesearmastust tulnud. Minul on ka sedas, kohe kohutavalt. Kui ma olin siin enda hiilge aegadel alguses ( 99 kilo ) siis ma olen täiesti kindel, et kui ma 80 kaalun siis meeldin ma endale tohtult. Sain enda 80 kätte siis vaatasin peeglisse ja arvasin, et 70 juures rautselt meeldin endale. Sain enda 70 kätte siis hakkasin arvama, et 68 siis olen küll endaga rahul. Sain enda 68 kätte ja siis sain aru, et ikka pole see mis soovin ja võtsin ideeks hakkata kaaluma 66. Sain selle ka kätte aga ikka pole see sobilik mulle siis otsustasin 62 hakkata kaaluma. Tegelikult ma süüdistan selles seda fakking kaaluabi.ee kalkulaatorit mis mulle koguaeg soovitab palju ma kaaluma peaksin. Okei jah ma saan aru sellest, et mu keha ei saagi üleöö trimmis ja ilus olla ja selleks tuleb vaeva näha kõvasti aga mu motivatsioon on kuskile kadunud viimasel ajal. Näiteks viimasel ajal ma juba söön seda mida tahan ja millal tahan. Tahate teada mida ma eile sõin? Hommik oli mäcis , lõunaks sõin praekartuleid ja õhtuks krõpsu. Jah okei sellise söögini viis pohmell mida ma polnud ammu tundud aga vahel peaks ju lubama endale miskit. Siis vedelesin eile voodis ja lubasin Härra M, et ma võtan ennast jälle tänasest kokku. Ostsin endale eelmine nädal kaalustalla.ee 3 kuuse kasutamise aga ma pole seda veel põhimõteliselt mitte isegi vaadanud ja leian vabandusi endale miks ja miks. Ma olen lihtsalt kuradima laisk naine viimasel ajal.

 Ma peaksin hakkama jooksmas käima kuna suure suuga lubasin endale mai jooksul osaleda aga ma ju pole siiani harjutanud selleks tegelikult. Võib-olla siis kui ma hakkaksin selleks treenima siis tuleks ka motivatsioon tagasi endaga tegeleda rohkem. Ma olen natukene nagu selles petunud, et ma näen vaeva kõvasti ja saavutan enda eesmärgi ja siis ma pole ikka rahaul. Äkki on mul lihtsalt sõltuvus kaalu alandamisel?  Eelmine aasta panin ma endale eesmärgiks 7 km mai jooksul kõndida ja ma sain sellega hakkama. Olin hiljem enda üle väga uhke. See aasta panin plaaniks see 7 km joosta kuigi ma pole absoluutselt jooksa ja mu kops vajab harjumist. Hetkel on veebruari lõpp ja mul on aega treenida kopsu 2 ,5 kuud ja mina aina mõtlen homme ja homme ja homme aga no see homme tundub nii keeruline. Naljakas on see, et ma ju tean, et kui vaeva näha siis on kõik võimalik. Mul oleks nagu kuskil midagi ees ja see asi seisab ja ma vaatan peeglist ja näen ennast paksuna ja koledana...

 Vähemalt sõin ma täna hommikul ja lõunal korraliku toitu ja võin enda üle uhke olla. Enne esmaspäeva pole mõtet kaalule astuda kuna mu keha hoiab peale viina võttu vett kinni ja kaal oleks nii suur, et ma läheksin ja pooksin ennast lihtsalt ülesse. Kindlasti see eilne tervislik päev andis ka juurde. Ma olen lihtsalt nii vihane enda peale hetkel, et kohutav. Oli siis vaja esmaspäeval peole minna ja liialdada alkohooliga? Ma tunnen ennast nii odavana hetkel ennast.

 Positiivne on see, et Härra M sai esmaspäeval uhke olla kui ilus ma olen. Vähemalt ta väitis, et oli.

- Ma püüan tänasest jälle tervislik olla ja homme hommikul jooksma minna.

 Mammu anna mulle andeks, et ma ei kirjuta. Ma ei oska enda elu panna ehtkel sõnadesse, vahel jäeb neist lihtsalt puudu.
 Tean, et vaid kõndides selgemaks maailm mulle saab. Viskan minema mõne hetke , teise tõmban lähemale. Olen väsinud millegist aga täpselt ei tea millest. Püüdlen unistuste poole ilma unistamata ja seisan hetkes. Asjad on natukene sassis, mina olen sassis vist.

 Kaal ikka liigub aga mitte kuskile. Suveks ikka suudan saada enda soovi numbrid ja asi korras vist...  Ma ei tea.


Hetkel ma ei tea miskit, tahaks lihtsalt olla ja eksiteerida maailmas.


- Vaikus, ma ootan vaikust.

65,8.

Asi liigub ja liigub alla õnneks. Kuna ma hakkasin nuvaringi kasutama siis tekkis kartus, et pliksplaks lööb kohe kaalu ülesse nagu plaastritega kaks korda juhtus aga see kord peale 3 nädalat asi kontrolli all.

 Trenni ma pole ammu jõudnud finatsilistel põhjustel kuna hetkel mu tööl käsimine minimaalne siis finants ka nutusem. Kodus olen ikka enda harjutusi teinud ja ilusasti hakkama saanud. :) 

 Härra H on haige nii, et meil on koduaresti. Teisipäeval arstile ja loodan, et tervis paremaks läinud. Vähemalt ta hääl on tagasi tulnud ja enda tatisisse ei lämbu. Tasa ja targu, tasa ja targu tervis paremaks.

 Ma võiks lausa arvata, et ma olen populaarne kuna järgmisel nv mind kahele istumisele kutsutud. Reedel Neiu Ingridi juures olemine ja laupäeval kutse soolakale. Sain isegi rohelise tule laupäeva suhtes emalt ja vist peaks minema ja vaatama inimesi. Reedel ehk läheb hästi ja Härra M hoiab last siis saaks Ingridi juurde minna aga see küsimärgi all täiesti.

  Pidin enda fb loobuma kuna ma ei tunne ennast absoluutselt seal turvaliselt enam. Kui ma endale nii keerulist parooli välja ei suuda mõelda siis nii kaua on see kinni. Puhkan interneti elust ja no kui kellegil väga vaja mind kätte saada siis on mul õnneks töötav mobiil veel.

  Härra H pühapäev on jälle saabunud ta imeline vanaisa on kodus. Eile istusid söögi laua ääres, arutasid maailma asju ja sõid kalasuppi. Siis oli selline idüll neil, et natukene naljakas oli minul ja vanaemal. Härra H suutis jälle haletsust tekitada ja vanaisa lubas talle osta uue sarja lego milleta ta ju elada ei suuda.

- Vaiki, õnnetu vaiki!