tag:blogger.com,1999:blog-86761823484492062502024-02-19T00:49:52.990-08:00I'm not a drama queen, I'm just an emotional bitch.Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.comBlogger178125tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-14156780699970004062015-03-10T23:56:00.000-07:002015-03-10T23:57:52.835-07:00Kui surnud inimene sind ootab.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Mul surnud inimesi ikka kombeks unes näha vahel. Pidevalt vahepeal nägin ma unes Härra M ema kes naeris mu üle, siis Preili K on ennast unes mulle ilmutanud ja mu imeline vanaisa ka.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Vanaisa nägin ma unes umbes 2 aastat tagasi ja ta käskis mul ennast kokku võtta ja eluga edasi minna. Selles unes oli ta nagu elus ta terve ja täpselt nagu päriselt olemas. Nii kaua kuni ma teda puudutada üritasin ja mu käsi läbi tema läks ja ma ennast ülesse ehmatasin aga peale seda und ma võtsingi ennast kokku ja enda haletsemise lõpetasin. Kõik teavad kui valus mul oli kui ta suri ja kui oluline oma eluajal ta mulle oli ja kui täiuslik mees ta oli, kõige täiuslikum!</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Täna öösel ma nägin teda jälle unes ja see ehmatas mind natukene ära. Ta istus mu voodi äärel ja ajas mu ülesse õrnalt raputades mu õlga. Alguses ma ei saanud aru miks ta mind öösel segab , siis ma ei saanud aru kudas see võimalik on ja siis ma lihtsalt küsisin miljon küsimust. Ta istus nii vaikselt ja rääkis enda madala häälega minuga. Kiitis mind kaalu langetuse pärast ja ütles, et ma olen nii ilusaks naiseks sirgunud. Siis ta jäi tasa ja ütles mulle :'' Mari ma ootan sind, sul oleks aeg tulema hakkata.'' Ma küsin, et kuhu?Miks?Millal? Ta vastas mulle, et siia kus mina olen, siin pole hirmus siin on rahulik ja alati soe. Ma ütles, et ma ei saa veel tulla kuna kuhu ma Härra H jätan ja ta naeratas mulle ja lihtsalt kadus ära, lihtsalt kadus ära.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Ma nüüd mõtlen kas mu vanaisa ootab mind enda juurde surnuajale kuna ma pole seal ammu käinud või ma hakkan ära surema?! Päriselt ka ma lihtsalt ei mõista kas ta tuletas mulle meelde, et ma peaksin minema surnuaeda kus ma tõesti kaua pole käinud või olen ma haige. Ma tunnen ennast hästi ja leian, et mul pole aeg surra kuna ma kavatsen enne surma veel suuri asju korda saata ja mitte olla möku. Saate aru ma ei plaani elulõpuni möku olla?! Igatahes ma loodan, et ta kutsus mind surnuaeda endale küünalt viima. Peale ta surma ma käsin väga tihti seal aga siis ühel hetkel ma lihtsalt ei jõudnud enam leina kaasas kanda ja hakkasin eemale hoidma. Sama moodi ka teiste haudadel käsimisest. Igatahes ehmatav kogemus oli küll, alguses oli nii hea teda näha, see oli nii soe tunne aga siis peab kohe minuga noomima ja korrale kutsuma.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Härra H on JÄLLE haige, JÄLLLLLLLLE. Ma lihtsalt enam ei jõua, ma ei jõuuuuuuuua. Tahaks lihtsalt, et ta terveks saaks ja saaksime hakkata kevadet nautima. Mitte, et nädalast nädalast nädalasse teda mingine fakking nohu kimbutab mis lihtsalt ei lase kellegil elada.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Mul on tellimishaigus, täielik haigus lihtsalt. Laupäeval sain 3 paari jalatseid kätte, eile püksid ja ootan veel ühte kleiti ja 2 paari jalatseid. Oeh, rohkem ei tohi nii teha!</i></b></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-14929108712286804252015-03-06T10:47:00.000-08:002015-03-06T10:47:14.976-08:00<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Mulle vist meeldib kevad, vähemalt hetkel mulle meeldib see krõbisev vihm vastu aknet mis sulatab viimast lund mis veel maas vedeleb. Varsti piilub aina rohkem ja rohkem paike mis paistab muru, et see roheliselt kasvama hakkaks, ilmuvad puudele lehed ja siis tuleb suvi. </i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Täna aeg endale andis mulle vastuseid paljudele asjadele. Sain endas rohkem selgust, sain endaga paremaks sõbraks ja lõpetan endaga nii kriitiline olemise. Varsti olen ma täpselt sama enesekindel jälle nagu vahepeal. Õnneks on tagasi löögid selleks, et analüüsida metsa läinud asju ja lahendsi endale leida. Vahel ma keskendun valedele asjadele ja kautan tõelise sihi silmade eest. Eiii ma ei räägi jälle enda kaalukautusest ja jätan selle natukeseks ajaks kõrvale ja nii ei põe. Tegelikult olen ma juba püss hetkel, või vähemalt püssim kui mõned aastad tagasi. Ma ei tohi lasta sellest enda kinnisideeks muutuda ja nautima seda mida ma teen. See selleks tuleb luua kindel plaan ja mööda seda liikuda. Õnneks on elu mulle õpetanud, et kui midagi väga soovida ja palju vaeva näha on kõik võimalik. </i></b></span><br />
<br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>- Hommik on alati targem kui õhtu.</i></b></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-10315436465787768912015-03-03T21:53:00.002-08:002015-03-03T21:53:24.104-08:00Pannkook on parim.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Käsime eile Kompressoris, oi kui head ja suured pannkoogid seal on. Olin mina , Härra M , Härra H ja siis Preili K , selline õnnelik perekond nägime välja. Algus küll Härra H oli natukene jonnakas ja kuri aga siiski suutis ta tõestada, et ta täitsa oskab normaalne laps olla. Preili K vähemalt suudab aru saada, et mul pluss 1 on olemas ja talle vist isegi vist meeldib, et mul teine pluss 1 veel on. Siis istusime õnnelikult seal 4-kesti ja sõime, palju sõime vähemalt mina sõin ennast üle. </i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Trenni suhtes andsin ma eile endale puhkust, et mitte enda põlvele liiga teha hullemini. Täna jalg ikka tunduvalt parem kui eile ja vist jalutama ma lähen. Mitte nii kiiresti ja suure koormusega aga kerge 5 km ikka võin ju kõndida ma arvan. Siis plaanin teha täna süüa, kohe kokata südamega. </i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Mul viimasel ajal on millegi pärast suursuur tahadmine teha võikreemi ise. Ma pean lihtsalt leidma koogi mille sisse see panna ja kellele see sisse sööta. Jah ma võiksin selle koju teha ja see söödaks nigunii ära sellepärast ma muretsema ei pea. Õnnelik on mu perekond suhteliselt maiad inimesed. Kuid koju tegemisega pole kindel kas mul on iseloomu seda ise mitte pintslisse pista. Viimane kord kui ma tegin kodus siis sõin järgmisel päeval hommiku/lõunal ja õhtul kooki ja olin ise nii rahul endaga. Õnneks see oli selline kook mida üle 1 tükki korraga süüa ei tahagi...</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Peaks ennast lihtsalt kellegile külla kutsuma ja külakostiks kooki viima. Eks paistab, eks paistab. Ma kõige pealt pean valmis tegema enda peekonirullid veisehakklihaga ja selle üle õnnelik olema. :)</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>- See on hea mäng mida mängima ei pea.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-7618616382327925112015-03-02T23:41:00.000-08:002015-03-02T23:41:56.119-08:00Kui väike Deemon muutub kõige armsamaks lapseks.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Eilsest sisse kandest võis välja tulla, et Härra H on ainult vastik ja paha. Tegelikult absoluutselt pole nii! Lihtsalt meil on vahel rasked päevad kus ta näitab iseloomu.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Eile tõi mu ema ta lasteaiast koju ja kui mina koju jõudsin oli ta suurepärane. Ta jooks ukse peale mulle vastu ja ütles, et armastab mind ja kallistas. Terve õhtu ronis süles, kutsus mängima ja oli sõnakuulelik laps. Õhtul ta veel ütles ka, et tegelikult meeldib tal olla hea laps. Oeh kudas ma tegelikult enda väikest põrgulist armastan!</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b>Ma o<i>len viimasel ajal mõelnud sellele, et võib-olla siiski on hea kui Härra M lähebki välismaale tööle ja me Härra H üksinda oleme. Siis on lihtsam palju asju ja võib-olla toimib päris palju asju paremini. Ma olen lihtsalt liialt harjunud üksinda olema...lapsevanem.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Sain aru, et liigne sport on halb liiga halb. Mu jalg on paistes ja valus kõndida. Tänane jalutamine lükkub natukeseks edasi nii kaua kuni jalg enam tunda ei anna. Lihtsalt pole tarvis põlve koormata ja hiljem kauem sant olla.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>Täna hommikul ma ärkasin ülesse ja sain aru, et midagi peab muutuma. Minu enda jauks peab midagi muutuma, et ma ei manduks ära. Tuleb tegutseda, et oma unistuste poole püüelda!</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>- Kõik on korras.</i></b></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-11132975116970670242015-03-01T22:31:00.000-08:002015-03-01T22:31:42.459-08:00Raske on normaalne olla.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>Äitäh Jumal, et mul on võimalus olla ema. Äitäh Jumal, et mu lapsel on 5,5 aastaselt metsik puberteet ja mu blondideeritud juuksed varsti peast välja kukuvad. Mis mind veel siis ootab kui jõuab see ''õige'' hormooni möll kätte? Ma hakkan parem kohe seevaldisse paremat kohta otsima ja lasen rohkelt AD välja kirjutada selleks, et ette ära osta.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Ma võiksin silma kinni pigistada ja lubada Härra H teha mida ta aga soovib peas, et ta ei jonniks/kisaks/ ei nõuaks aga nii pole lihtsalt võimalik. Ma saan aru, et päris elus nii hakkama ei saa. Miks ei oleks võinud olla, et ta saab Härra M iseloomu ja minu välimuse? Ikka karma on kuri ja andis mulle selle mida ma külvasin. Vahepeal oli mul tunne, et temast võib asja isegi saada veel aga siis tuli väike jonnideemon ta sisse tagasi ja maailm hakkas pöörlema. Ta lihtsalt pole vist hommiku inimene, ta lihtsalt pole õhtu inimene , ta vist lihtsalt on suur egoist ja kõik peab olema tema järgi. Äitäh Jumal, et mul on selline kogemus mis võtab igaveseks isu seksida, et ei tuleks rohkem kunagi lapsi!</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Üldiselt viis Härra M nüüd lapse lasteaeda arenema ja minu plaan on võtta ette üks mõnus 10 km metsa vahel. Siis on tuju parem ja elu ilusam nagu ikka. ^^</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Imelik küll paljud inimesed tahaksid rohkem kodus istuda ja vähem tööd teha aga minul on vastupidi. Tahaksin palju, palju, palju rohkem tööl käia hetkel. See kodus vedelemine teeb vaid mandunud idikaks mind. Raske on olla normaalne inimene normaasete soovidega. Oeh, kohvi peaks veel jooma.</i></b></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-81960708464472089632015-03-01T11:42:00.000-08:002015-03-01T11:42:02.018-08:00<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Ma sain hakkama , ma KÄISIN jooksmas. Ma ütlen ausalt, et esimene kord oli tunduvalt kergem kui teinekord oli raskem. Siiski ma olen enda üle uhke ^^ </i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>Samas on hetkel jälle see sama teema, et mida rohkem ma hetkel liigun seda rohkem ma tahan süüa. Üldiselt olen ma toidu inimene ja söök mulle meeldib. Kuna ükspäev ma panin Fb pildi koogist ja siis sain mõne kurja ütlemise, et ma ei peaks toitu ülesse panema jnd.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Sellest tekkis mul idee, et ehk ma peaksin tegema oma toitude kohta blogi? Panen pilte ja retsepte parimatest paladest. Kuna siiski ei saa ma teha vaid blogi toitudes mis on kohutavalt tervislikud ja absoluutselt patuvabad kuna ma teen tervele perele süüa. Süüa tehes ma siiski üritan kaalusõbralikuks enda suhtes ja mitte keelate endale ainukest asja mis tegelikult kõhtu täidab. Oeh , ma pean selle peale mõtlema.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Kui eelmises postituses ma kirusin Härra M jälle siis täna olen ma ta vastu sõbralikum. Nagu ikka ülesse ja alla ja jälle ülesse.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>- Käes on märts.</i></b></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-12333386306851444802015-02-26T23:17:00.000-08:002015-02-26T23:17:21.537-08:00Alati valige kõige raskem tee - sellel ei kohta te konkurente.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Vahest ma olen enda peale kuri, et ma olen nii põikpäine olen. Tõsiselt mina aegajalt ajab see kurjaks lausa. </i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Ma olen teinud enda elus ümbris palju valesi otsuseid, lasdnud käest õigeid võimalusi ja oma bravuuritsemisega keeranud kihva asju. Vahel ma pole piisavalt asju läbi mõelnud enne otsuse tegemist ja mõtlen hiljem kui persse läheb. See on see analüüsimis võime mis tuleks mul aegajalt ära keelata. Samas ma ei saa sinna mitte midagi parata, et mu emotsioonid vahel üle viskavad ja keerlema hakkavad. Kuna mingine hetk ma mõtlesin enda elus väga palju selgeks ja sain lausa enda nõrkadest kohtadest aru. Teate kui raske oli endale tunnistada, et mina kui suurepärane inimene eksin ka vahel. </i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Siis peale kõige selgeks saamist olen ma üritanud anda inimestele võimalust, panna ennast nende olukorda aga igavesti ei ole ma selleks suuteline, ausalt. Ma ei saa pidevalt alla neelata petumust või teha nägu, et kõik on korras. Siiki kui inimene ei muutu pärast korduvaid vihjeid lubada muutuda ja asju näha teistmoodi.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Hetkel ongi nii, et ma olen harjunud elama üksinda ja tegema asju üksinda. Enda eest vastutama , lapse eest vastutama , muretsema vajalike asjade pärast. Mõelnud endale asjad selgeks kudas peab mu elu toimina ja kudas ma näen seda 5 aasta pärast. Mäletan väga seda tunnet kui olin uppumas emotsioonse sitasse ja samal ajal pidin hoidma üleval ka last, üritama teda korda teha. Jah ma ei suuda unustada , just nimelt. Hetkel ma leian, et minu pingutamisest on üksinda vähe ja keegi teine peab rohkem vaeva nägema. Oeh , ma olen Draama kuniganna.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>- Oi , ma olen kuri.</i></b></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-51741059479418837802015-02-25T22:49:00.001-08:002015-02-25T22:49:33.892-08:00Ausalt ma tahatsin.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Ma eile plaanisin täna minna jooksma hommikul. Panin kella 04.45 isegi kella helisema aga kell 02.11 ärkasin ma selle peale ülesse, et kõht valutas ja süda oli niiniiiniii paha. Siis kaks tundi istusin wc ja voodis vaheldumisi ja sain kohe 2 kilo kergemaks ja jäin uuesti magama. Hommikul uuesti ärgates oli veits uimane olla aga mudu okei. Ehk saan õhtal minna jooksma kui kõht jälle alt mind ei vea!?</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Varsti tuleb kevad ja ma olen selle üle õnnelik. Tõsiselt õnnelik kohe! Siis on õues kauem valge, soojaks läheb ja kõik muutub värvilisemaks ja inimestel tuleb parem tuju. Siis saab Härra H-ga õues rohkem olla, saab rulluisutada jälle ja igast asju saab teha kui ilm on hea. Kõige rohkem ootan, et siis saab Neiu mammuga jälle rohkem kokku saada, oeh mida kõike ma kevadest ootan.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> - Varsti kohe kui ma enda pea selgeks saan teen ühe kiruva postituse Härra M kohta.</i></b></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-76332630100350278902015-02-25T02:56:00.000-08:002015-02-25T02:56:25.004-08:00Paksu naise hala.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Kui olete märgaud siis siin kõrval on list blogidest mida ma jälgin. Mõned neist on täiesti võõraste inimeste omad ja ma loen neid ja elan neile täiega kaasa nede eludele. Mõnda inimest neist ma tean ja neile elan veel rohkem kaasa.</i></b></span><div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Paar päeva tagasi tekkis ühte blogisse jutt sellest, et inimene pole siiski suutnud peale kaalu alandamist soovitud enesearmastust tulnud. Minul on ka sedas, kohe kohutavalt. Kui ma olin siin enda hiilge aegadel alguses ( 99 kilo ) siis ma olen täiesti kindel, et kui ma 80 kaalun siis meeldin ma endale tohtult. Sain enda 80 kätte siis vaatasin peeglisse ja arvasin, et 70 juures rautselt meeldin endale. Sain enda 70 kätte siis hakkasin arvama, et 68 siis olen küll endaga rahul. Sain enda 68 kätte ja siis sain aru, et ikka pole see mis soovin ja võtsin ideeks hakkata kaaluma 66. Sain selle ka kätte aga ikka pole see sobilik mulle siis otsustasin 62 hakkata kaaluma. Tegelikult ma süüdistan selles seda fakking kaaluabi.ee kalkulaatorit mis mulle koguaeg soovitab palju ma kaaluma peaksin. Okei jah ma saan aru sellest, et mu keha ei saagi üleöö trimmis ja ilus olla ja selleks tuleb vaeva näha kõvasti aga mu motivatsioon on kuskile kadunud viimasel ajal. Näiteks viimasel ajal ma juba söön seda mida tahan ja millal tahan. Tahate teada mida ma eile sõin? Hommik oli mäcis , lõunaks sõin praekartuleid ja õhtuks krõpsu. Jah okei sellise söögini viis pohmell mida ma polnud ammu tundud aga vahel peaks ju lubama endale miskit. Siis vedelesin eile voodis ja lubasin Härra M, et ma võtan ennast jälle tänasest kokku. Ostsin endale eelmine nädal kaalustalla.ee 3 kuuse kasutamise aga ma pole seda veel põhimõteliselt mitte isegi vaadanud ja leian vabandusi endale miks ja miks. Ma olen lihtsalt kuradima laisk naine viimasel ajal.</i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Ma peaksin hakkama jooksmas käima kuna suure suuga lubasin endale mai jooksul osaleda aga ma ju pole siiani harjutanud selleks tegelikult. Võib-olla siis kui ma hakkaksin selleks treenima siis tuleks ka motivatsioon tagasi endaga tegeleda rohkem. Ma olen natukene nagu selles petunud, et ma näen vaeva kõvasti ja saavutan enda eesmärgi ja siis ma pole ikka rahaul. Äkki on mul lihtsalt sõltuvus kaalu alandamisel? Eelmine aasta panin ma endale eesmärgiks 7 km mai jooksul kõndida ja ma sain sellega hakkama. Olin hiljem enda üle väga uhke. See aasta panin plaaniks see 7 km joosta kuigi ma pole absoluutselt jooksa ja mu kops vajab harjumist. Hetkel on veebruari lõpp ja mul on aega treenida kopsu 2 ,5 kuud ja mina aina mõtlen homme ja homme ja homme aga no see homme tundub nii keeruline. Naljakas on see, et ma ju tean, et kui vaeva näha siis on kõik võimalik. Mul oleks nagu kuskil midagi ees ja see asi seisab ja ma vaatan peeglist ja näen ennast paksuna ja koledana...</i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Vähemalt sõin ma täna hommikul ja lõunal korraliku toitu ja võin enda üle uhke olla. Enne esmaspäeva pole mõtet kaalule astuda kuna mu keha hoiab peale viina võttu vett kinni ja kaal oleks nii suur, et ma läheksin ja pooksin ennast lihtsalt ülesse. Kindlasti see eilne tervislik päev andis ka juurde. Ma olen lihtsalt nii vihane enda peale hetkel, et kohutav. Oli siis vaja esmaspäeval peole minna ja liialdada alkohooliga? Ma tunnen ennast nii odavana hetkel ennast.</i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Positiivne on see, et Härra M sai esmaspäeval uhke olla kui ilus ma olen. Vähemalt ta väitis, et oli.</i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>- Ma püüan tänasest jälle tervislik olla ja homme hommikul jooksma minna.</i></b></span></div>
Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-19920491496276617142015-02-21T00:31:00.002-08:002015-02-21T00:31:42.020-08:00<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Mammu anna mulle andeks, et ma ei kirjuta. Ma ei oska enda elu panna ehtkel sõnadesse, vahel jäeb neist lihtsalt puudu.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Tean, et vaid kõndides selgemaks maailm mulle saab. Viskan minema mõne hetke , teise tõmban lähemale. Olen väsinud millegist aga täpselt ei tea millest. Püüdlen unistuste poole ilma unistamata ja seisan hetkes. Asjad on natukene sassis, mina olen sassis vist.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Kaal ikka liigub aga mitte kuskile. Suveks ikka suudan saada enda soovi numbrid ja asi korras vist... Ma ei tea.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>Hetkel ma ei tea miskit, tahaks lihtsalt olla ja eksiteerida maailmas.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>- Vaikus, ma ootan vaikust.</i></b></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-46693763654355827382015-02-08T22:45:00.001-08:002015-02-08T22:45:47.310-08:0065,8.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>Asi liigub ja liigub alla õnneks. Kuna ma hakkasin nuvaringi kasutama siis tekkis kartus, et pliksplaks lööb kohe kaalu ülesse nagu plaastritega kaks korda juhtus aga see kord peale 3 nädalat asi kontrolli all.</i></b></span><div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Trenni ma pole ammu jõudnud finatsilistel põhjustel kuna hetkel mu tööl käsimine minimaalne siis finants ka nutusem. Kodus olen ikka enda harjutusi teinud ja ilusasti hakkama saanud. :) </i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Härra H on haige nii, et meil on koduaresti. Teisipäeval arstile ja loodan, et tervis paremaks läinud. Vähemalt ta hääl on tagasi tulnud ja enda tatisisse ei lämbu. Tasa ja targu, tasa ja targu tervis paremaks.</i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Ma võiks lausa arvata, et ma olen populaarne kuna järgmisel nv mind kahele istumisele kutsutud. Reedel Neiu Ingridi juures olemine ja laupäeval kutse soolakale. Sain isegi rohelise tule laupäeva suhtes emalt ja vist peaks minema ja vaatama inimesi. Reedel ehk läheb hästi ja Härra M hoiab last siis saaks Ingridi juurde minna aga see küsimärgi all täiesti.</i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Pidin enda fb loobuma kuna ma ei tunne ennast absoluutselt seal turvaliselt enam. Kui ma endale nii keerulist parooli välja ei suuda mõelda siis nii kaua on see kinni. Puhkan interneti elust ja no kui kellegil väga vaja mind kätte saada siis on mul õnneks töötav mobiil veel.</i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Härra H pühapäev on jälle saabunud ta imeline vanaisa on kodus. Eile istusid söögi laua ääres, arutasid maailma asju ja sõid kalasuppi. Siis oli selline idüll neil, et natukene naljakas oli minul ja vanaemal. Härra H suutis jälle haletsust tekitada ja vanaisa lubas talle osta uue sarja lego milleta ta ju elada ei suuda.</i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>- Vaiki, õnnetu vaiki!</i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span></div>
Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-18239145203517166812015-01-20T00:17:00.000-08:002015-01-20T00:17:46.150-08:00<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Kuna ma olen siin andud mingisugused lubaduse enda kaalu/cm kohta infi jagada siis ma teen seda. Kaks nädalat läks linnulennutult , kosusin 0,400 kg mis mind isegi kuravaks tegi, tõesti tegi ausalt. Kuigi ma lubasin endale mitte nii palju numbri pärast tõmmelda aga see selleks. Vähemasti kautasin ma cm ja olen selle üle õnnelik kuna vaev tasus ennast ära. </i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>Kaal 68,4 (+0,400)</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>kõht 89 (-2)</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>käsi 26 (-1)</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>puus 91 (-1)</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>reis 50,5 (-1)</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>Läbitud km 47,87</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>Rühmatreeningud 5</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Olen saanud liigutada ennast rohkem ja see annab lihtsalt hea enesetunde ja saan mõelda enda asju selgeks. Analüüsida liialt isegi vb aga mulle meeldib nii. Näonahk teeb natukene muret ainult aga saan hakkama sellega. </i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-38951836979545971092015-01-13T00:21:00.001-08:002015-01-13T00:21:09.199-08:00Misasja ? Sa käid üksinda trennis päriselt ka vä?<br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Mind on see nädal kolm korda üllatatud küsimusega, et kellega ma trennis käin. Kui julgen vastata, et täiesti üksinda siis vaadatakse mind kui erakut. Jah ma olen übris seltskondlik inimene terve elu olnud aga on asju mida mulle meeldib üksinda teha. Trennis käimine/kiirkõnd on seda kindlasti. Mulle tekitab lausa stressi kellegi teisega trennis käimine ja aegade klapitamine. Mina valin endalee aja siis kui mul selleks aega töö ja Härra H kõrvalt on. Siis kuna ma trenni minnes tavaliselt teen trenni ja kuna enamasti ma külastan bodypumpi siis mul pole seal aega nigunii vessutada kuna olen ametis kaasa tegemises. Minemise ja tulemise jaoks ma olen übris iseseisev inimene ja saan hakkama. Tavaliselt kuulan ma muusikat ja analüüsin trenni ja minnes mõtlen sellele kui tubli ma ikka olen, et lähen. Riietumisega saan ma üksinda hakkama. Kuna mul on see alasti olemis kompleks ja ma nigunii pesemas ei käi vaid jooksen koju dušši nautima siis läheb mul kiiresti. Poen peitu, panen kõik riided valmis selga panemis järiekorras ja siuh-säuh riided vahetatud mul.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Tõesti vahest mul pole motivatsiooni üksinda kõndima sinna siis kutsun kellegi kaasa aga enamasti pole inimesel aega või on laiskus jnd. Ükskord sellepärast minemata pole jäenud, et pean üksinda seda tegema. Kuna ma lihtsalt armastan enda kõrvaklape, mugavad jalatseid ja mustamäe võimalusi liikumiseks. Selle üksinda käimise juures on see eelis, et ma saan valida endale ise tempo. Kuna ma nigunii kõnnin kiiresti siis mul on rask leida keskmist tempot mis nii mulle kui teisle inimsele sobib. Väga vähe on inimesi kes suudavad minuga tempot hoida ja tõsiselt naudivad kõndimist sama palju kui mina. Vaheel küll on tore kellegiga koos seda teha ja rääkida maailma asjadest siis läheb lihtsalt aeg kiiremini vahel.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Naised trenni ja igast muudes gruppides otsistakse pidevalt endale trenni kaaslasi. Ma lihtsalt ei kujuta ette, et pidevalt sõltuksin teise inimese ajast/viitsimisest jnd. Nagu ikka on inimesed erinevad ja mõnle selline asi sobib.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Härra H on lasteaia streik ja ma lihtsalt enam ei tea mida teha. Ta pole kunagi olnud vaimustuses seal käimisest aga nii hullu pole ammu olnud. Ta oli pikalt kodus ja kui meil tuli päevakorda jälle lasteaias käimine läks ta heameelega. Esimesed kaks hommikut vist , noh natukene moosimist ja asi korras. Siis hakkas see pidev kauplemine peale ja täna hommikul ma lihtsalt mõtlesin, et jätangi ta terveks päevaks üksinda koju. Ärkab ülesse ja hakkab see laul peale, et tema ei taha/temal ei sobi jnd. Ta suudab selle nii siiralt välja jonnida, et mul hakkab lihtsalt kahju. Ma alati üritan talle seletada, et mõni laps peab käima esmaspäevast-reedeni kohal aga tema saab päris tihti koju jäeda kui mul vabapäev on või käib ainult pool päeva. Ta lihtsalt ei taha ja kõik. Esmaspäeva&kolmapäevaga probleemi pole kuna siis on tema imekasvataja aga teisel 3 päeval on see lihtsalt kohutav kauplemine/tülitsemine/kisamine. Vaesed naabrid , tõesti vaesed kõrvad.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Tal on lasteaias sõbrad , nedega tegeletakse palju ( olen kuulnud teiste lasteaedade kohta õudus jutte ) neil on muusika/võimemis tunndid , käivad õues, käeline tegevus. Härra H pole ka kordagi kurtnud, et halb toit oleks ja lõunal ei pea magama kui und pole vaid tasakesi voodis. Kasvatajad on normaalsed enamvähem , vähemalt ei peksta neid. Üks on ülimalt sõbralik laste suhtes ja teine on lihtsalt selline natukene suurem ja kõvema häälega. Sellest ei saa probleem olla kuna mina olen ka valju häälne, mu emal on tugev hääl. Ma lihtsalt ei tea mida teha, et ta parema tujuga sinna läheks. Olen küsinud, et miks ei taha ja vastus on lihtne :'' Mulle lihtsalt ei meeldi.'' Ta teab, et teda viiakse sinna vaid siis kui tõesti on mul vaja tööl olla vms.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> - keha loobub veest.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-20690008386190959282015-01-12T01:24:00.000-08:002015-01-12T01:24:27.125-08:00Keha hoiab vett kinni.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Eile hommikul tahatsin ma minna ja ennast männipargis ülesse puua ausalt. Astusin kaalule ja ette tuli 70. Ma olin nii imestunud, et tahatsin pead vastu seina peksta. Hakkasin siis mõtlema, et kas laupäevane Mammuga söömas käimine lisas kohe mu kaalule 2 kilo. Siis sain aru, et natukene on sooltes küll kindlasti aga 2 kaks kilo liiga palju. Siis mul meenus, et mul on näopeal meeldivad vinnikesed ja kiire arvutus mul on OV aeg ja mu keha hoiab vett kinni. Lisame sinna selle ka juurde, et ma hakkasin üle 2,5 kuu bodypumpis käima ja mu lihastel on siis ka komme hoida vedeliku kinni. Rahustasin ennast maha ennast, et eks näha olla mis siis täpselt saab selle numbriga kui OV läbi ja organism harjunud ennast rohkem liigutama ja natukene ka raskustega.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Täna hommikul oli kaalu peal number 68,8 nii, et mul oli eile õigus. Vaatab mis kolmapäevaks on. Tegelikult lubasin ju endale, et see aasta ma selle numbri pärast nii palju ei põe aga rivist viis välja ikka veits number on suurenenud +800. Järgmine esmaspäeva on mõõtmispäev ja siis saab parima ülevaat kas miskit kuskile liigub.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Külastasin 3 bodypumpi ja jalutasin nõrgad 24 kilomeetrit eelmisel nädalal. See nädal luban olla tublim ja liikuda rohkem. Siiski kardio on parim viis pekipõletuseks parim viis. Tean ka seda, et pean enda kehale andma puhkust kuna mudu ei toimu mitte kui midagi ja lihtsalt koorman ennast mõnuga üle ja teen karuteene endale.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Peale detsembri kuu töömaratoni lubasin ma endale, et veedan rohkem kvaliteetaega Härra H koos ja lõpetan selle pideva stressamise tööpärast ära. Nüüd olen käinud mõistlikult tööl ja rohkem aega veetnud Härraga ja asjad on paika loksunud. Härra pole enam nii tujukas ja jonnakas. See valitud kuulmine on ikka aga tunduvalt paremini allub mu korraldustele ja suudab ennast paremini üleval pidada. Ma tunnen ennast ise ka paremini kui mul tema jauks rohkem aega on ja veedame aega koos. </i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Kuigi see üksinda magamine teises toas tekitab peale seda kukumist ikka pingeid ja pingeid meile. Ta kohe üldse ei võta vedu ja vahel ma olen nii väsinud, et annan järgi ja luban enda juurde jäeda. Tema aga muutku kaupleb, et siis kui käsi terve täiesti siis hakkab magama. Samas ma tean, et ma ei saa enam rohkem seda edasi lükata. Esimene kord ümber tõstmine läks ju nii kaua übris hästi kuni selle kukumiseni...</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> See kord kudagi valutumalt läks Härra H jauks ka issi ära minek tööle. Ta ikka küsib ta järgi aga mitte nii nagu eelmised kord. Võib-Olla on asi selles, et Härra M rääkis juba mitupäeva ette talle ise seda minekut ja laps on lihtsalt harjunud sellega juba. Eks näha olla kudas see edasi läheb aga hetkel on asi kontrolli all aga möödas on ka allees 6 päeva vaid.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Suitsetamine, suitsetamine on ka viimasel ajal mis mind häirib enda juures. Jah samas mulle meeldib suitsetada se kõdistav tunne kurgus ja välja hingatav toss. Siiski olen ka aru saanud, et mu pool trennitamist nullib ju see ära. Pean ikka leidma endas tahate jõu sellest loobuda ja asendan millegi kasulikumaga.</i></b></span><br />
<br />
<br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> - 68,8 loodan paremat numbrit järgmisel esmaspäeval näha.</i></b></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-17832055473513426702015-01-07T00:55:00.000-08:002015-01-07T00:55:16.796-08:00Ei ma ei lähe jälle paksuks ja Härra H ei saa suureks vennaks.<br />
<br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Me tulime eile kapist välja Härra M ja selle peale arvasid inimesed, et me hakkame last taas saama. Ei see pole nii ja plaanik kohaselt üritame me selle nädala lõpuni hästi läbi saada. Kudas juhtus? Ma arvan, et me oleme lihtsalt targemad kui kaks aastat tagasi. Vähemalt mina olen ja ma loodan, et Härra M on selle ajaga midagi õppinud. Tegelikult puudub mul üldiselt nägemus kudas me oma suhteid klaarima hakkame kui mina olen siin ja tema täna õhtust jälle norras. Ma isegi ei tea mis meist saab ja kui kaua meie egod üksteisele jalga ei jäe. Ei ma pole naiivne ja ma ei usu, et tema on kohutavalt muutunud ja me kunagi enam ei tülitse ja igavest ja õnnelikult koos. Noo koos me peame olema kuna nüüd see avalik. Asi susises juba mitukuud ja siis jälle tülitsesime ja siis loksusid mingine hetk asjad paika lihtsalt. Kindlasti see kord ma võtan seda asja hoopis teistmoodi kui eelmine kord kuna selle ajaga mis me üksteist huiasime sain mina aru, et ma olen suuteline last üksinda kasvatama ja enda eluga hakkama saada. Pole seda minu poolset sõltuvust ja klammerdumist mis kindlasti kunagi ajas teda närvi. Loodan, et tema on suuteline piire tajuma paremini ja suutline probleemidest rääkima mitte, et me mängime seda huvitavat mängu :'' Arva mis mul viga on.'' Muide ma olen ka selles übris osav muide.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Vahel on nii, et sa hakkad lihtsalt asju nägema teistmoodi peale mingise asja juhtumist elus. Kindlasti oleme me oma proteedid ümber hinnanud siin aastatega , me oleme isegi probleemidest rääkinud. Võite plaksutada meile kui soovite. Asju võtma ehtekel väga selgelt mitte ei ela kuskil maailmas kus roosad prillid ees.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>Asjal on kaks poolt kas tuleb välja või ei tule asjast välja. Me mõlemad peame pingutama ja vist teeme seda ka . Eks elu näitab mis saab või ei saa.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Mõni asi küll väga rasvase armi hinge jätnud ja unustamine pole mu suurim omadus aga siiski...</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Tean ka seda, et kui see kord läheb asi metsa siis on oht, et me isegi ei suuda mitte normaaselt kui kaks täiskasvanut kunagi suhelda ja last jagada. Koos me ei ela , tundub, et isegi mitte ühes riigis aga me kurameerime. Ükski otsus ei tule ülepea kaela ja asjad lähevad nii nagu minema peavad.Õnneks me Härra M väga ajukääbikud ei ole ja saame ka sellest aru, et me oleme üksteisele suhteliselt palju hinge situnud aastatega. Meid kindlasti mõistetakse palju hukka kuna see kudas käitusime pikalt oli väär aga samas teeme meie ise enda elu otsused. Kes ei riski see šhampust ei joo.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Nii trenni juttu ka siis natukne . Esmaspäeval käisin siis bodypumpis, arvake kes valutab nüüd? See valu on karistuseks, et kaks kuud olin laisk ja lohakas.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>Mõõtsin ennast esmaspäeval ära ja nüüd 19.01 jälle uus möötmine ja vaatame kas minu plaan aitab cm kautada. Reedel saab jälle trenni minna, kava on kergemaks muutunud muide aga samas lihased annavad tunda, et aitab.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Kaal : 68</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Kõht : 91</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> puus : 92</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Käsi : 27</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Reis : 51,5</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>Eks kahe nädala pärast kirjutan siia uuesti, et teada saada kas läks mõni cm ära ka.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>Kuna mu jalad valutasid täna nii hullusti siis pidin kiirkõnni lükkama homseks. Loodan, et siis kergem ja parem see olemine jalgadel. Omale esitatud välja kutsed õhtul teen ikka ära ega sellepärast, et valus on ei saa ju lõplikult alla anda.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="color: magenta;"><span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>- </i></b></span><span style="font-family: Georgia, Times New Roman, serif;"><b><i><span style="background-color: white; font-size: 12px; line-height: 15.3599996566772px;">Üks täiskasvanuks saamise eeliseid seisneb selles, et aasta aastalt aina vähem ja vähem hoolid teiste inimeste arvamusest.</span><span style="background-color: white; font-size: 12px; line-height: 15.3599996566772px;"> </span><span style="background-color: white; font-size: 12px; line-height: 15.3599996566772px;">- Tibor Ficher</span></i></b></span></span><br />
Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-34750077251615743942015-01-04T03:34:00.001-08:002015-01-04T03:34:38.934-08:00See kord olin piisavalt taibukas.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Härra M sõidab kolmapäeval jälle minema ja teadmata ajaks. Vähemalt läks hästi sellega, et jaapanisse ei läinud. Norra ikka tunduvalt lähemal ja vähemalt ei saanud ma päev varem ta minekust teada. Ärge nüüd arvake, et ma tohutult õnnelik ja hüppan rõõmust ja plaksutan käsi kokku. Arvata võib, et ma olen suht pirtsakas hetkel ja see ei istu mulle eriti aga see kord on mul juba varem arvestatud mineku võimalusega ja oma jaanuari kuu graafik on koosatud Härra H vajaduste järgi. Kuna ta nüüd päris pikalt kodus olnud ( Terve detsembri ? ) ja ehk teisipäeval siiski joppab ja saab loa lasteaeda minna siis ma vist saan isegi tööl käia. Järgmine nädal veel nii hull pole kuna siis mul vaid 2 tööpäeva ja küll keegi Härrat hoida tahab, ma loodan.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>Kahju on selles, et ma detsembris oli 239 tundi tööl ja ülejäenud aja kõik Häraa H investeerisin ja mul pole aega siiani olnud kohtuda inimestega kellega oleksin tahatnud klaas veini võtta ja maailma asju arutada. Küll ma selleks ka aja leian kuna jaanuaris mul vaid 156 töö tundi ja graafik on inimlik. Põhiline, et Härra H kooli saab viidud , saab kopsuarstil käidud ja mõneed teisd vajalikud käigud ära tehetud ilma, et graafikut vahetama peaksin.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Kui kõik plaanis jookseb nagu mul hetkel on paika pandud siis peaksin ikka piisavalt trennitada ka saama ja kui rühmatreeningus käia ei saa siis võtan lihtsalt ennast kodus rohkem kokku lõpuks jälle.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> üldiselt kavatsen ma vaikselt ja rahulikult enda elu võtta ja mitte enam põdeda asjade pärast mida ma pole suuteline muutma. Muudan neid asju mida annab muuta ja elu on nagu lill. Enda väljas käimiste pärast ma väga ei põe kuna nagu viimasel ajal tundub ma ei käigi kuskil. Istun kodus , küpsetan kooki ja naudin elu. See täiskasvanute elu on täiesti meeldiv kui on piisavalt tegevust. Oeh , peas, et Härra H tervis vastu peaks ja mul jälle rahalist auku sisse ei tuleks kuskilt. </i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Selline Mammu igatsus on hetkel peal. Tahaks kohe hirmsasti oma Mammut!</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>- Kõik elus oleneb meist endast. Olen piisavalt taibukas, et vaid endale kindel olla.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-40356200770911884292015-01-03T00:36:00.000-08:002015-01-03T00:36:46.609-08:00Pekikõht.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Uus aasta , uued lubadused ja eesmärgid ja sihid on käsil. Minul on rohkem see kaalu vallas nagu ikka viimasel aastal. Kohe varsti saabki aasta esimsest jõusaali külastusest ja kalorilugemisesest. Jah ma olen väga tubli olnud kuna olen kautanud suursuure osa enda kehakaalust , suutnud säilitada söömakuul kaalu ja avastanud spordi võlud. Kuid siiski ma pole veel saavutanud enda jauks seda millega mina oleksin rahul lõplikult. Kaaluabi.ee lehe järgi olen ma hetkel ideaalkaalus aga nad soovitavad mul maha võtta 6 nädalaga 6 kilo ja saada enda KMI 22 präeguse 24,1 asemel. Päris 6 nädala peale ma ei hakka panustama kuna enam ei ole see nii lihtne nagu oli aasta tagasi. Tõsti ma tunnistan ausalt mul pole toitumine päris paigas enam kuna detsemberis ma lasin ennast täiesti käest ära ja ei liigutanud ennast eriti. Olin laisk, vaevlesin motivatsiooni puuduses ja olin koguaeg tööl. Vähemalt suutsin ma enda kaalu säilitada mis on minu jauks väga suur asi kuna olen otsustanud, et enam kunagi ma paksuks ei lähe!</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Präeguse plaani järgi olen ma otsustanud saada enda keha kaal 62 kilo peale ja kautada cm. </i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Minu 2015 aasta plaan on :</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> * Kautada 7 juuniks 6,8 kilo.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> * Kautada 7 juuniks 10 cm kõhu ümbermöödust.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> * Joosta mai jooksul 7 km.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> * SEB sügisjooksul joosta 10 km.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> * Õppida KÄTEKÕVERDUSI tegema!</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> * Iga kuu vähemalt 100 km kõndida.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>Plaan ja eesmärk on vägagi teostatav kui mu motivatsioon ja viitsimine minuga teevad koostööd. Plaanikohaselt kavatsen ma järgmine suvi kanda avalikus rannas ujumisriideid. Kuna mu kõht on selline mõnus lötendav, välja veninud koos ilusate rasedusarmidega siis ma pean sellega vaeva nägema kõvasti. Ainult rasva põletus siin ei aita vaid ma alustan alates esmaspäevast jälle Bodypumpi külastust, et veits toonust terve kehale saada. </i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Esmaspäevad jäevad ikka minu kaalu päevaks ja ma väga enam selle numbri pärast ei põegi vaid keskendun cm kautamisele küll siis ikka 7 juuniks enda soovitud 62 kilo kaalule saan. : ) Ma ise usun hetkel endasse nii, et kõik peaks toimima küll kui usk ära ei kau vahepeal kuskile. Täna hommikul alustasin enda km täis käimist 7,5 km algus on tehetud. Kuna ma vaid põhimõteliselt istun tööl siis pean ma selle kõndimise sättima rohkem tööpäeva hommikuteks, et igal päeval oleks liikumist ikka. Mitte nii, et 4 päeva ma vaid istun ja siis 3 päeva rassin BodyPumpis/jõusaalis nagu segane. Nii vist ei ole eriti tervislik ja ebatervislikult ei kavatse ma seda eesmärki täita. Kuigi juba detsembris ma vahepeal mõlgutasin mõtteid kudas enda 66 kilo kätte saada sellega, et teha keefiri päevad vaid ja vett tarbida. Kuskil 6 päevaga oleks kindlasti 2,8 kilo maha tulnud ja ma oleks enda unistuste 66 kaalule saanud. Siis heitsin selle mõtte kõrvale kuna ma oleks peale näliutamist selle kohe tagasi õginud nagu loom ja siis oleks ma ikka pettunud olnud.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Detsembri põhjal ma tegein kindlaks ka selle, et minul ei ole võimalik kaalu7 alandada ilma liikumiseta ja ainult toiduga. Kuna ma siiski ei suuda ainult 1299 kalorit süüa ja liikumine annab võimaluse ikka normaaselt toituda ja asi ikka liigub kuskile.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>Esmaspäeva mõõdan ma ennast ära ja kaalun ära ja siis võib alata eesmärkide poole püüdlemine. Tegelikult ma alustasin tänasest juba jälle aga hommikul polnud mul võimalik ennast kaaluda enne söömist siis esmaspäevane tulemus läheb kirja. Vahel ma kirjutan siia ka kudas mul läheb ja kaua mu motivatsioon laes see kord püsib.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>- Ma usun, et kõik on võimalik kui vähegi endasse uskuda!</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>
<br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i><br /></i></b></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-6064020692159449892014-11-19T00:45:00.000-08:002014-11-19T00:45:02.907-08:00Mõtted, mida me mõtleme, on töövahendid, millega maalime oma elu lõuendile.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Ma korraks kaudasin enese ja lõin mõted mida tegelikult pole, läbi nende maalisin endale pildi elust mida olemas pole. Ma ei hala, võtan vastustuse enda mõtete eest ja emotsioonide eest. Tegelikult on kõik korras ja kui ma ei tunne ennast võibolla präegusel hetkel suurepäraselt siis tean, et hakkan tundma kui olen enda jauks kõik selgeks mõelnud, läbi analüüsisinud ja väljendanud endale kõik emotsioonid selgelt ja kirevalt.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Ma saan hakkama selle sisemise segaduse lahti arutamisega! Vaata, kui kaugele ma olen juba jõudnud, mul on vahel veel vaja harjutada lihtsalt. Kõik on hästi, kõik on korras, ma tean kõik on hästi. Sellisesse olukorda satumine on õppetükk, järiekordne kogemus, ma saan hakkama sellega ja tegelikult on selles on minu jauks midagi head.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Me tahame teada, mis meie sees toimub, et teaksime , mille me vabaks anname. Selle asemeel, et oma valu varjata, võime ta täielikult vabaks lasta ja sellega endalt valu võtta.</i></b></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i> Vaid ise mina vastutan oma heaolu eest. Vabandan enda ees, et suutsin selle mõneks ajaks unustada. Sellistes hetkedes olemine tuletab mulle meelde, et mina loon endale elu ja maailmas tuleviku mitte keegi teine seda ei tee kahjuks.</i></b></span><br />
<br />
<br />
<br />
<br />
- <span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><b><i>Aeg vaid annab vastused, see on vaid aeg.</i></b></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-50603974658504719992014-11-02T08:24:00.001-08:002014-11-02T08:24:41.774-08:00See läheb kõik käest , sellepärast mineviku taga ei nuta.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> 1. nomber sai 7 aastat, fakking 7 aastat. Siiani paneb mind imestama kudas ma enne juba kuulmist teatsin, et Printsess otsustas lihtsalt saata selle fakking maailma perse ja mina sinna kuhu me kõik minna tahame vahel aga puudub julgus. Ma lihtsalt kaudan vahel aja taju ja tema surma aasta järgi suudan aega arvestada. Kas see pole naljakas natukene? Sellel samal 1 novembri hommikul hakkas nagu minu elus uus peatükk ja pärast seda lihtsalt sitt nagu tõmbaks mind enese poole. Kindlasti selle 7 aasta sisse on mahtunud väga palju headust aga siiski sitakeeris toonud jõuetus tunnet. Samas kummitab mind juba aastaid lause :'' aastat õnnetust, 7 aasta needus.'' Äkki siis eile sai mu needus läbi ja pliks ja plaks hakkab minu muinasjutus vahelduseks hästi kindlas rütmis minema. </i></span><div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> See aeg on teinud mind suureks , õpetanud mind elama. Kahju, et ma ei suuda enam silmi sulegedes tema häält kuulda või ei mäleta täpselt tema kõiki näo jooni. Oeh ja siiani vahel tema majast mööda kõndides tabab mind igatus lasta alt kella ja loodan, et siiani olen lihtsalt pikas sitas unes olnud.</i></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i><br /></i></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Siiski, et mitte ainult halada siin siis ma võin üelda, et see 7 aastat on pakunud palju naudingut ja rõõmu. Sinna sisse mahtus emaks saamine mida ei ületa miskit , sinna sisse mahtus esimene tõeliselt siiras armastus vist , sinna mahub esimene kohtumine vapustavate inimestga , väga palju endaga tööd, nii ülesse kui alla minemine vaimselt.</i></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i>Ühel hetkel on kõik korras, teine hetk tagurbid. Hind tõmbab valus kokku ja teinekord tunned täiesti siirast heaolu. Sellepärast oma mineviku taga enam ei nuta, tuleb nagu ikka parem tulevik.</i></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i><br /></i></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i><br /></i></span></div>
<div>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Hingedepäev on see õhtu kui usun, et hinged leiavad kõik vaid veel korraks minu juurde tee.</i></span></div>
Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-40660988048215853702014-10-14T04:13:00.000-07:002014-10-14T04:13:33.210-07:00Lõpetan avaliku halamise.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i>Ma tulin siia kirjutama, et minu ajad blogimisel on läbi. Kaks aastat mis ma siia kirjutamas olen käinud olen ma tundud, et see pole päris see mida ma sooviksin või kudas ma sooviksin kirjutada. Kahjuks on internet selline imeline koht, et kõike päris nii nagu soovid ei saa välja kirjutada kuna maailmas on palju silmi mis kurjasti võivad ära kasutada. Kirjutan sahtlisse edasi enda päevikusse ridasi mis aitavad mul ennast paremini mõista. Olen aru saanud, et ainult enda read lapsest, kaalulangetamisest ja võitlusest enesega pole just kuigi paeluv. Sirvisin läbi oma blogi algusest lõpuni ja sain aru, et kaks aastat mu elus on teinud minust teise inimese ja sellega on ka kadunud oskus väljendada ennast teistele aru saadavalt.</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Arvatvasti tulen ma vahel siia ja kirjutan mõned read või avaldan sissekanded mis vaid salvestatud on. Lihtsalt aeg on internetist välja ronida ja liikuda ja vaid liikuda. Võib-olla kui mu elu põnevaks läheb ja ma oskan kirjutada jälle asjadest mis teisi huvitada võiksid siis tulen ja kirjutan. Kindlasti annan ma teada sellest siin kas minu vapper kaalulangetuse suutsin ma lõpule viia ja kas Härra H on suveks tänu oma kallile koolile lugema õppinud. Ma tunnen siirast rõõmu, et katkisest Marist on saanud lapidud Mari. Ma olen õnnelik, et ma suutsin õigel hetkel ennast kätte võtta ja kuskilt alustada teed paremasse tuleviku!</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i><br /></i></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i><br /></i></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i>- Kõik kord korda saab.</i></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-89314651485391365312014-10-13T06:02:00.000-07:002014-10-13T06:18:35.557-07:00Don't look back, you're not going that way. <span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Selle nädalala täitub kaks aastat kui Härra H on vaid minu projekt. Sellel hommikul kui Härra M koju tuli silmad punased ja lehkas alkoholi järgi teadsin ma kohe, et kaua ootatud ja kardetud sõnad tulevad nüüd. Ma lihtsalt esimesed kaks nädalat endale ei tunnistanud, siis otsisin süüdlast ja süüdistasin Härra M , siis haletsesin ja olin katki. Aasta aega oli mul valus lahti lasta, lootsin ja soovisin. unistused on aeglased aga liiga kiiresti lähevad mööda. Lasin ennast alt vedada, uskusin valesi mis hävitas austuse ja mängisin mänge. Ma lihtsalt ei tahatnud tunnistada, et mu pojal on saatuse tahtel vale isa juhtunud. Lootsin, et siiski pole see nii, et kui meie läksime lahku siis läks ta lahku ka lapsest aga tuleb välja, et tegelikult on ta täpselt sama sugune mees nagu enamus esimese ringi eesti mehi. Ma lootsin, et ma olen eriline, ma arvasin, et ma olen eriline. Kui lõpuks tunnistasin endale, et tegelikult on aeg lahti lasta siis selleks ajaks olin ma endale ise tekitanud haavad mida parandab vaid aeg aga armid jäevad alatiseks. Võin üelda ausalt, et ma ei usalda inimesi, ma pole kellegi peale kindel enam kuna siis lihtsalt ei pea petuma. Olen hakanud elama rohkem endale ja muutunud vägagi üksikuks inimeseks ja see ei häiri mind absoluutselt enam. Lahti laskmine võib olla nii kohutavalt raske aga tegelikult lõpuks teeb see vaid head! See esimene aasta oli mulle emotsionaaselt väga raske aeg, mul oli raske lepida sellega, et mu laps jäi ilma oma kodust, oma isast ja ma ei suutnud talle turvatunnet pakkuda. Ma olin endas nii petunud, et vedasin alt last kuna ei suutnud talle pakuda seda mida iga laps vajab ja selleks on perekond. Ma ei saanud ja ma ei osanud saada üle sellest, et kõik on kadunud ja ma pean edasi liikuma. Ma leitsin lohutust alkoholist aga samas hävitasin aina rohkemat enda ümber, loobusin võimalusest ise ennast austada. Kui lõpuks sain saatuselt peksa kõige valusamal moel mida võib üks naine võib kogeda taipasin, et nii need asjad edasi minna ei saa. Kuskil jookseb piir ja ma pean lihtsalt ennast kokku võtma ja liikuma. Leitsin enda jauks toetust spordist, keskendusin kaalu langetamisele, hakkasin seadma endale eesmärke ja endalegi märkamatult hakkas kõik muugi elus paika loksuma vaikselt.</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Ma ei kahetse seda kudas ma lasin endale emotsionaaselt põhja kukuda kuna hetkel tunnen, et olen tõusnud palju tugevama inimesena ülesse. Ma saan üksinda hakkama oma lapse kasvatamisega, suudan tunda rõõmu pisikestest asjadest. Ma olen õpinud hindama aega, ma oskan planeerida, et asjad kõik toimiksid. Kindlasti olen ma tunduvalt lähedasem oma lapsega ja ma olen kindlasti palju parem ema oma lapsele! Maailmas on nii seatud, et igal teol on karistus. Olen analüüsinud läbi 5 aastat enda elus, õpinud sellest kust tegein ma vea ja kust läks valesti. Saanud aru, et vaikimine murrab saatuse ja sellest alguse saanud sitapalli pole kahjuks võimalik peatada. Ma ei süüdista teisi inimesi, et vahel on mul raske aga ma olen need otsused enda elus ise teinud ja ainult mina saan enda heaolu eest vastustada. Ma ei oska enam nuta ja võib-olla pole suuteline enam uskuma muinasjutte mis hästi lõpevad aga ma tean seda, et ükskõik mis elus juhtub tulen ma takistustega toime ja liigun aina rohkem läbi valu ja pisarate tähteda poole! Tugevaks inimeseks ei sünnita, tugevaks saadakse läbi kogemuste! Siiani võitlen esimes astme alkoholismiga kuna siiani küündib käsi raskel hetkel kergema lahenduse poole kuigi järgmisel päeval on 100 korda hullem. Vahel siiani ajab mind närvi kudas Härra M lihtsalt minema jalutas ja läks ka lapsest lahku aga siiski olen ma viimasel kahel aastal õpinud palju rohkem kui enne seda 23 aasta jooksul. Ma olen leidnud enda hinge rahu teadmisest, et peale sitta tuleb alati hea. Näen, et mu laps liigub koos minuga emotsionaasel suunal paremuse poole. Ajaga aina rohkem suudab elada nii nagu paljud eesti lapsed. Vahel ta teatab mulle, et :'' Tead selle ja selle lapse emme ja issi ei ela ka koos. Ta on nüüd minu sõber.'' Naljakas, et laps tunneb turvatunnet teise sarnasest pärit lapsega semutsedes. Ta on hakanud taas mind usaldama, ta taas otsib minult lohutsut ja mina suudan talle pakuda taas turvatunnet ja elu mis viib teda kuskile. Ma ei kasvata oma last, ma kasvan koos oma lapsega. Meil on selline üpris naljakas kooslus kuna meist kumbki ei taha alla anda ja oleme üpris kangekaelsed, me tülisema ja siis jälle lepime. Me naerame koos ja me arendame enda silmaringi, me hingame magades ühes rütmis. Me mõlemad arvame alati, et just meil on õigus ja teine kindlasti eksib. Vahel ma mõtlen, et kudas minul kes on tegelikult väga enesekeskne inimene on suutnud panna enda elu teise inimese järgi elama ja tihti surun enda vajadused alla, et temal oleks kõige parem. Õnnelik laps pidi olema see kelle ema on õnnelik ja mina tõesti olen üks vägavägaväga õnnelik inimene tegelikult. Vahel kui ma loobun enda elus millegist, et Härra H õnnelik oleks siis ma ei heida seda talle ette vaid tunnen rõõmu sellest, et tema on õnnelik. Ma pole enam mahasurutud ülekaaluline kodukana vaid mu elus on väga palju asju mis mind õnnelikuks teeb ja mind kõidab ja samas neist ükski asi ei kahjusta mind nii sisemiselt ega välimiselt. Ma tunnen, et aasta endale elades, ennast lapides ja tundma uuesti õppides olen ma saanud üle paljuski oma elus mis oli juba enne valusat lahkuminekut katki või puruks. Minust on saanud uus naine kes on enesekindel ja saab oma eluga hakkama.</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i><br /></i></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i>- Alati liigu edasi kuna tagasi minek pole kunagi mõeldav.</i></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-65248754705940773842014-10-13T00:34:00.002-07:002014-10-13T00:34:47.319-07:00Kohv on saatanast.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Mul oli kolm vabapäeva järiest ja see oli suurepärane lihtsalt!</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i>Reedel viisin hommikul Härra H lasteaeda, nautisin enda kohvi ja jooksin bodypumi mis andis päevaks piisavalt hea energia. Pärast jalutasin poodides ja pidin endale jälle soetama oma olematu raha eest natukene pesu, et tunda ennast naiseliku naisena. Tõin postist enda uued saapad ära ja kas saate aru mahuvad lausa mulle jalga. Hetkeks juba villidgi saadud neist mis on ju nii rõõmustav! Pärast oli kosutav 1,5 h lõunauinak ja kella 16.00 venisin lasteaeda härrale järgi. Arutasime maailma asju ja jaluasime koju ja nautisime ilma ja värvilisi lehtesi. Õhtul kirjutasin Härra tähti ja värvis pildikest Inglis keele tunniks ja mina kraamisin meie tuba, et me saaksime ühe õhtu korras toas olla.</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Laupäeval olin ma julm ja saatsin Härra H multikaid vaatama ja venistasin tervelt kella 8 enda und. Nautsin kohvi, käisin pesemas ja võtsin aega endale. Kuna Härra on mul natukene laisk siis moosis ta vanaisa ära, et kooli autoga saaks ja me jõutsime ilmselgelt natukene liiga vara. Käsime Selveris ja kosutasin Härra H sõõrikuga, endale müslibatoonikene. Jätes laps tarkust omandama jalutasin mina veits ringi , sihitult ja ilma sihtkohata. Kuulasin muusikat, mõtlesin enda mõtteid ja tegein avastusi enda ja teiste kohta. Siis sai koosolekul käia koolis ja teada saada, et ikka kõik rühmad kus Härra H käib on rasked lapsed. Peale poole tunnist istumist eriti targemaks ei saanud aga sai lapse kätte ja võisime kodu poole minna. Oeh kudas mulle meeldivad lõunauinakud vabal päeval ja veel piisava pikusega on alati head! Õhtul kohtsuime Preili Pille ja Härra Stennuga ja jalutasime niisama ring meie kaunis kodukandis, sai pläkutada ja lapsed rahmeldada. Laupäevad on tv3 multika päevad ja Härra H sai filmi vaadelda, mina niisama vedeleda diivanil ja rohelist teed juua.</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Pühapäev on alati kõige halvem päev kui esmaspäev on tööpäev. Kohe kurb on siis aga see kord tahatsin ma head pühapäeva ja ma sain selle. Käsime Härra H tervihoiu muusiomis ,kehrwederi kohvikus kooki ja kakod söömas ja jalutasime vanalinnas ja vestlesime sellest kudas temast kuningas saab. Koju jõudes olime mõlemad väsinud tegusast hommikust ja meile kulus uinak ära. Kuna siiski ikka veel maadlen ma veel enda kilodega lõppes õhtu 10 km jalutuskäiguga mis oli lihtsalt suurepärane lõpp puhkamisele.</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i><br /></i></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Täna on esmaspäev ja ma istun jälle tööl. Hommikul vantsisin 10 km tööle , jõin head rohelist teed ja päev oli valmis algama. Mainimata ei saa jäeda ka kaal langeb jälle ja seisaks on murtud selleks korraks. Tasa ja targu numbrid muutuvad väiksemaks. Tead küll seda, et kes kaua sõuab see kaugele jõuab kui just aerud ära ei mädane vahepeal. Motivatsioon on jälle laes, leitud võimalus kudas oleks aega ja kõht on täis ja tuju on hea!</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i><br /></i></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i><br /></i></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i>- Sügis , see meeletu sügis.</i></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-22973821247041620922014-10-09T06:20:00.000-07:002014-10-09T09:30:33.401-07:00Kudas õpetaja arvas, et Härra H on hüljatud.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Eelime nädal juhtus meil suur õnnetus kodus nimelt kohvimasina kann läks katki. Ema oli hüsteerias, isa istus nukralt diivanil ja mina olin raskes leinas. Kohvimasin meil selline hea iseenesest. Tund aega peale kohvi valmis saamist hoiab veel ennast sees ja siis lülitab automaatslt ennast välja, kohvikann piisava suurusega, et kõik saavad ühest masinast kohvi ahmatud endale hommikul kõik. Truult meid ikka aastaid teeninud ja siis äkki selline suursuur õnnetus. Esimesel päeval jõime presskannu kohvi , teisel päeval tõi isa enda autost kohvimasina, kolmandal päeval toodi keldrist ära üks masin mille vend oli emala andnud kui endale vägevama masina ostis. Ema ja isa käsid aga poest poodi oma katkisekannuga ja üritasid leida asendust, et ikka oma truud sõpra saaksime kasutada. Ühel õhtul arutasin emaga, et paneme kõik rahad kokku ja ostame kohe vägeva kohvimasina siis ema kurtis kui kallis ikka see on kui osta korralik ja mingit kakat pole mõtet osta. Eile käsid nad isegi tondil kuskil esindus poes ja seal üeldi neile, et tellimisega saab aga läheb aega 1-2 nädalat ja maksab 30 eurot. Nad loobusid võimalusest ja otsustasid venna oma nii kaua kasutada millal rikaks saavad ja uue ostmiseks piisavalr raha. Arvatvasti juhtus see täpselt 30 minutipärast Magistralis kui soetasid endale 999.- eurose kohvimasina koos kõikide lisadega. Ema küll väitis, et said veel 10% alla sellest summast aga mina saan siiski hinnaks 900 eurot ja alles mõnipäev tagasi oli see liiga kallis väljaminek. Ema ka väitis kudas isa ostis selle ja tema oli peaaegu nagu selle vastu aga see oli siiski nagu peaaegu ainult. Mida hekki 30 eurone kann oli kallis osta tellimusena aga 30 korda kallim kohvimasin on kökimõki? Rõhutan ka sellele, et see ei võetud järelmaksu vaid lihtsalt mindi maksti välja ja kodus oli veel õhtul süüa ka. Aga siiski kas ma pean nüüd kohvi juues rahamaitset tundma? </i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Igatahes kui üks usin müügimees tegi head tööd ja arvatvasti järgmise kuu müügipreemias see kajastub heas boonusena istus Härra H lasteaias kuna vanaema ja vanaisa unustasid talle järgi minna. Saate aru ? Kasvataja helistas mu emale ja küsis kas Härra H läheb valverühma või keegi ikkagi tuleb talle järgi. Mul on elav pilt silmade ees kudas kasvataja juba lohutas last kudas keegi lõpuks ikka järgi tuleb ja kui omad vanemad pole siis turvakodu tädi kindlasti. Ema ütles küll, et tal oli see meeles aga poes läks lihtsalt nii kaua aega ja no siis juhtus. Siis tormasid 5 minutiga lapsele järgi kes seisis õueriietega lasteaia maja kõrval ja ootas nutuklimp kurgus vanaema ja vanaisa. Õhtul ta küsis ikka üle, et kas homme on vanaemal meeles järgi tulla talle.</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i><br /></i></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Täna hommikul tegin ma patu ja tulin vaid 8,5 km jalgsi kuna buss seisis peatuss ja mu kee loli vestil ja bussiga tundus nii ahvatlev sõita. Ma siis tegein 4 kiiremat sammu ja saingi peatuse sõita, nii mugav oli lausa. Homme läheb Härra H lasteaeda ja mina teen kosutava bodypumpi ja sellele järgi kohe selg/kõht trenni. Mul on tunne, et mu kõht on väiksemaks jäenud kuna kampsun pole enam nii ümber aga ootan truult 16.10 ära kui on mõõtmispäev taas. Eelmine kord oli kõhult kautanud 2 cm aga siis ma polnud nii usin ka. Kokku olen ma kõhult kaudanud 23 cm aga noo natukene sooviks veel, et need sangad ei pressiks kleidi alat nii välja. Minu õnnis koht on mu kõht mis peegeldab täpselt seda mida ma söön aga nüüd peale 10 kuud peegeldab tunduvalt vähem kui enne ja loodan, et 4 kuuga veel vähem.</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i><br /></i></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Mul tuleb 3 vabapäev , kolm tükki järiest ja ma olen niiniiiiii õnnelik selle üle. Äkki õnnestub mul ühel hommikul natukene kauem magada kui kella 06.30. Selle unega on üldse viimasel ajal nii, et ma tahaksin voodis vedeleda kauem kui see mul hetkel võimalik on või päeval teha mõnusa uinaku ilma, et ma peaksin pärast kuskile tormama ja saaksin et terve päeva tuduriietega kodus ringi käia ja mõelda, et mugavamaid asju maailmas olemas pole.</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i><br /></i></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i>- Tähtede poole , aina tähtede poole.</i></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-78575343370880186122014-10-08T03:32:00.000-07:002014-10-08T03:32:25.351-07:00Miks homod lapsi ei tohi saada?<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Minule lihtsalt ei mahu pähe miks ei tohi homod lapsi saada?! Parem kaks isa kui üks sitt ema. Okei tõesti kui nüüd Härra M tuleks ja teataks, et tal armastus teise mehe vastu ja hakkaks temaga koos elama siis ma seda ei aksepteeriks. Miks? Ilmselgelt jäeks mul tunne, et 5 aastat kooselu minuga oli nii kohutav, et ta pidi lausa pärast seda vahetama seksuaalset orientatsiooni. Parem kaks head ema kui üldse ilma isata kasvada. Tegelikult läheb lapsel tarvis kahte vanemat rääkige kõik mis teie tahata aga see on minu arvamus. Laps õpib oma vanematelt sünnist saati käitumis mustreid ja kui tal on ainult üks vanem siis näebki ta vaid ühesuguseid käitumist ja iseloomu ja tema silmaring jäeb kitsaks. Minul on palju kummalis harjumusi aga sama moodi on Härra M neid, mul on tohutult palju vigasi ja Härra M on neid ka. Kui jälgida Härra H mõndaega siis on temal meist mõlemast üpris palju asju külge hakkanud. Ma just ei ütleks, et kõik oleks imelised valikud olnud aga kui on siis on. Mõnda asja ma üritan taltsutada aga üldiselt kui tal poleks kahte vanemat olnud siis oleks talle jäenud külge ainult minult õpitavad asjad ja seda teame me kõik, et vahel on mul puudulik iseloom. </i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Jah tõesti meie ühiskond ei ole veel valmis selleks, et homod kapist välja tulevad ja hakkavad peremustreid looma aga enne ei saagi valmis olla kui see ei juhtu. Inimesed on kitsarinnalised ja räägivad kodus lastele kudas kõik homod on nõmedad jnd. Sellepärast lähebki see sama laps lasteaeda/kooli ja narrib seda last kellel on kaks ema. Laps ikka õppib seda kodus. Mind ei häiri paarid kes on ühestsoost nii kaua kui nad minu silmade all ei näita kui kirglik suhe neil on. Mind ei häiri teadmine, et kodus võivad nad teha igast rõvedaid asju aga samas '' tavalised'' paarid on ka kindlasti kodus kirglikult rõvedad. Mulle ei meeldi ka '' tavalised'' paarid kes oma kirge kõigile välja näivad võimalikult avalikus kohas. Vabandan ma ise olin mõndaega sama sugune aga siiski on see ükskõik kelle poolt üpris nilbe kui minnakse selkonda ja siis imetakse üksteise mokasi terve õhtuläbi ja kõlab matsutamis hääl. Arvan, et homost paarid on rohkem valmis last kasvatama kui tavalised noored paarikesed kelle kaitsevahend õigelajal välja tõmmata alt vedas. Kindlasti on neil lapsele rohkem pakkuda nii materiaaselt kui vaimselt, kindlasti nede elujärg on kindlustatum kui paljutel teistel paaridel kes lapsi saavad. Nemad ei saa minna ise saia ahju küpsema panna vaid peavad läbima pika lapsendamis kadalipu kus tehakse ikka kindaks kas nad realselt on suutelised kasvatama last. Kui targad tädid ja onud otsustavad, et neil on selleine võimalus olemas miks siis meie näpuga peame näitama ja narrima ja vastu olema? Miks ei või neil hästi minna?</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i><br /></i></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i>- Brrr, ikka väga külm on.</i></span><br />
<br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i><br /></i></span>
<br />Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8676182348449206250.post-28909536671204941382014-10-08T00:46:00.001-07:002014-10-08T00:46:20.808-07:00külmaks kisub.<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Eile me ei käinud tervishoiumuusiomis kuna ma olin l liiga laisk ja kodus oli miljon asja teha. Kindlasti siiski me võtame selle nädalavahtusel ette ma usun. Käsime poes, tegime süüa ja olime niisama kohuavalt meeldivad inimesed kahekesti.</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Õhtul oli mul trenn ja Härra H sai lastehoius olla. Vanaema ja vanaisa küll tahatsid teda ise hoida aga tema soovis niiniinii väga minuga kaasa tulla. Positiivne on see, et see kord olen ma suuteline liikuma normaaselt. Kõndisin just 11 km tööle ja mõtlen, et elu on ikka kradima ilus kui tahta. Inimesed imestavad aina, et kudas ma jäksan hommikul vantsida 11 km. Tahad teada kudas? See on ainuke aeg minule ja minu mõtetele päevas kus ma ei kuule enda lapsele, enda tööle või enda sõpradele ja kus pole ühtegi draamat. See 1 tund ja 30 minutit on minu aeg minule endale. Kuna ma istun tervepäeva peagu 11 h järiest siis pean ma natukene pingutama selleks, et kulutada kaloreid ja mis on parem kui mõõduka tempoga muusikat kuulates tööle jalutada?</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i><br /></i></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Täna on juba kolmapäev ja ma olen see nädal juba ühes bodypumpis käinud ja ühe mõnusa kiirkõnni teinud, toitunud piisavalt ja hästi. Muide ma tegein eile maailma parimat porgandisalatit endale. Majoneesi, porgandi ja küüslaugu salat on suurepärane lihtsalt mu kuivikleiva peale rohelise tee kõrvale. Üldiselt mul enam ei tule nii palju juukseid ka peas ära, et ma igapäev kardan kiilakaks jäeda.</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> Vahel ma mõtlen, et kui ma lõpuks olen enda kehaga 100% rahul millele ma siis enda energiat kulutama hakkan ja millele siis keskendun. Ma olen juba hetkel endaga rahul, üpris rahaul võrreldes sellega mida peeglist nägin 2014 aasta jaanuaris. Kas siis on aeg käivitada aastaid idanenud plaan väike etevõtlus kohta mille kohta olen palju informatsiooni otsinud läbi aastate aga on puudunud julgus teha kuna kartsin läbi põleda. Hetkeks olen ma aru saanud, et raskused on selleks, et neist õppida ja neid ületada. Inimene õpib ikka asjadest mis nihu lähevad kõige paremini kui tal on tahatmist midagi üldse elus õppida.</i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i> </i></span><br />
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i><br /></i></span>
<span style="font-family: Trebuchet MS, sans-serif;"><i>- Sa ei lahenda probleemi, kui mõtled nii nagu seda teevad need, kes selle probleemi lõid.</i></span>Mari ^^http://www.blogger.com/profile/10923917551834017335noreply@blogger.com0