Tahan olla tuhk su käel,
mille laiali puhud.
Tahan olla tuul,
mis kaub olevikust mineviku.
Tahan osata unustada,
et alati on veel lootust,
et miski pole võimatu.
Tõmbud endasse,
keeran ennast ülesse.
Kui ego jäeb südamelejalgu,
me karjume.
Kuid ma tean meie vahelist hinda.
Raske on jätta hüvasti,
Teades hetki millal olime kindlus.
Ma vist pole elus kunagi olnud nii vihane,petunud,kuri ja kurb korraga nagu hetkel.Käitun nagu metslane,hüsteerik,Mõistke mind hukka ilma proovimata mõista.Olen närvihaige : )
No comments:
Post a Comment