Noo yle viskas,motivatsiooni puudus.Kuradi sitt suvi , õhku pole lihtsalt.

 Ma vihkan seda tunnet,et mu käed oleks nagu kinni seotud ja ma pean lihtsalt pealt vaatama kudas mõni idikas lihtsalt veab pidevalt alt ja alt.Ma olen tüdinenud andestamast,tegemast nägu,et kõik on korras.Enda emotsioonide vang,ma lihtsalt vihkan.

  Kaua inimene jäksab mängida sellist mängu,et '' Teeme näo,et kõik on korras.'' ? Mulle ei meeldi see mäng,apsoluutselt ei meeldi. Asi pole minus,asi pole tema emostioonides asi on kolmanda isinimeseses kes ise ei suuda enda eest veel seista.Ma lihtsalt tahaks käed ülesse tõsta ja minema kõndida,ma lihtsalt olen emotsiooniliselt väsinud kaklemast ja võitlema asjade eest mis on ainult mulle olulised ja oluline kellegile kes veel ennast õigesti väljendada ei oska.

  Täna hommikul maitseb kohv jälle paremini kui kunagi varem,muusika on parem kui eile.Vahel ma armastan olla üksinda,täiesti üksinda ja mitte kui millegi peale mõelda.Tegelikult ma mõtlen aga sellele,et ma lihtsalt ei taha mõelda.Ei ma pole stressis ega kurb ma olen vägagi õnnelik inimene.Igakord kui ma teen vea seda rohkem ma hakkan hindama seda mis koguaeg olemas on.

 Osa minust püüab olla hea aga seda poolt ma eriti ei tea.


Just nimelt alati peab olema kõik nii nagu mina tahan,nii kaua kui mulle sobib.Kui pole siis ma lihtsalt jonnin ja jonnin.Mulle meeldib jonnida!



- Alati peab oleme nii nagu mina tahan.

 Ainuke tõeline armastus on ema ja lapse vahel,alati !

 Viimasel ajal läksin mul jälle emotsioonid segaseks ja tekkisid imelikud arvamused asjadest,lootus aga õnnelks kõik saab alati õigel ajal läbi.
 Ma pole kurb ma olen emotsionaalne egoistlik sitapea.

Pole ammu.

Ma pole jälle nii ammu kirjutanud,ma vabandan.

 Viimase aja avastused on see,et ma olen egoistlik sitapea.Olen lubanud endale liiga palju emotsioone ja julgeks muutunud enesele imelikuks.Ma teen vanasi trikke,rahululolust on saanud paanika.