Jah selles on täiesti õigus,et mäletused ei unune.Viimastel päevadel olen ma mõelnud sellele palju kui palju mu elus on olnud inimesi kes on olnud olulised ja olen uskunud,et '' Sõbrad ei kao naad on olemas alati '' . Päris sitt kui saad suureks ja avastad,et see tegelikult on täiesti sitt.

 Tegelikult olen ma õnnelik,olen ise enda ja saatusega lepinud.Ma olen õnnelik selle üle mis elu mulle annab.Olen võtnud vastu endale olulised otsused,leidnud endale olulised asjad.Lõpuks leidnud enda usu endasse.^^ 

 Ma olen käitunud viimastel kuudel nagu hullumeelne,nagu hull.Olen teinud tegeusi mida raske andestada.Hüsteeritsenud,lastnud enda emotsioonidel enda mõistuse võta.Ma palun südamest vabandust,siiras soov heastada tehtud teod aga kahjuks mineviku meist  keegi muuta ei saa.Loodame,et peale kukkumist ja null punktist tammumist ma enam sellisesse seisu enam iial tagasi ei lähe.Loodan südamest iial neid emotsioone ei tunne.Mul on piinlik,et enda tõelised sõbrad kurnasin enda halmisega ja enda pärast muretsema panin.Loodan,et teate ma olen alati olemas teile kui kukute,ulatan käe nagu teie mulle.Kui ma isegi alati välja näidata ei oska seda ja mina alati olemas pole olen ma kohal enda mõtetega kui teil on raske.
 Äitäh sõbrad,et suudate mulle andestada vahel mu halvad teod ja võtate mind sellisena nagu ma olen.Ma tõesti ei tea kus ma oleks ilma teie toetuseta hetkel ja kui palju vigasi ma oleksin teinud veel.


Minu esimene mõte hommikul on,et tegelikult on kõik korras.See kõik võtis aega,et lahti lasta.Kellele meile meeldivad muutused ? Ma saan suurepärast üksinda kahe eest oldud,ma annan endast kõik,et suudaksin.Ma enam ei kuku nüüd vaid vahel üksinda olles astun sammu tagasi enne uinumist aga selle eest hommikul astun kolm edasi.


 Ma lihtsalt elan,päev korraga aga ma jälle elan.






- Täname Hendrikuga südamest,et ei lastnud mul kuristiku lõplikult vajuda.