Mina jälle siin,vaatan vaikselt hakkab mu blogi jälle välja surema.Samas on see hea kuna mu enesetunne on palju parem kui seda kirjutama hakkates.Ma tunnen,et ma elan jälle,vaikselt aga elan.

 Mul olid kolm imelist päeva Härra H kodus ja päris mõnus oli.Mudugi mõista tema kriiskamine teise inimese järgi ajab mind hulluks aga ega laps pole süüdi selles,ausalt tema pole.

 Käsin eile Rimis ja ossin meeldivalt - 40 protsendiga H igasugust varandust,et ta peaks nüüd olema päris õnnelik mõndaaega.

Imelik küll hetkel suudan ma talle materiaalset õnne pakkuda rohkem kui kunagi varem aga samas tema igatseb hingelist õnne.Ma üritan kõigest väest,teine pool üritab ka aga ikka sellest temale ei piisa.Ehk ta ongi nii eriline nagu ma alati olen arvanud?

 Enese ümber kasvatamine on vaevarikas,pean pidevalt keelt hammastetaga hoidma.Minu puhul on see päris raske aga ma saan hakkama.Ma usun endasse jälle vahelduseks.

 - Ma elan vaikides.