Ma sain vist haiget,või tegein ma endale isa haiget.Ma täpselt ei tea aga hetkeline valu läbus mu keha.See pole halb,see kinnitab,et siiski ma veel elan,tunnen emotsioone ja olen olemas.
 Olen saanud kinnitust jälle ja jälle,et tõesti ma olen egoistlik sitapea ja veel uhke ka.Olen põikpäine,ennast armastav ja käsutav... kõige julmem on see,et mul pole nii halb.Nii on kindel,turvaline ja hea.
 Ma ei süüdita kedagi,et ma olen selliseks muutunud,elu on mind õpetanud selline olema.Ma tean sedagi,et kui ma lõpetan enesele valetamise kukub mu kalkmask maha.
 Mul on minu maailm ja ma võin selles olla täpselt nii halb kui ma ise tahan või nii hea kui ma ise olen...

 Ära mõista mind hukka ilma,et mind tundma õpiksid.



- mu kõht valutab.