Nüüd tean mis tunne on olla null punktis,mis tunne on kui lebad maas ja on tunne,et tõusta ei jõua.Olen kisutud puruks,on kadunud kõik mis oli kunagi kindel.Pean tõusma fööniksina tuhast,pean edasi minema.Puudub jõud,puudub oskus.Vahes pean ma elama teadmisega,et alati peale halba tuleb hea.Aga hetkel puudub kõrs millest kinni võtta,millest ennast ülesse kiskuda.Ainuke asi mida ootan on vaikus,tahan eemale.
Korian killud maast ülesse,panen ennast kokku.Ulatage mulle palun käsi ja aidake mul tõusta.kas vahel teate,et need kirja read on abipalve eluks.Ma enam ei oska ise minna,mul on vaja õlga millal nutta.Süüdistan ennast,et lõhki läks kõik,süüdistan , olen süüdlane.
- Ma olen puruks.
No comments:
Post a Comment