Ma olen elus,ma eksisteerin,ma tunnen rõõmu,mul oli ükskord valus.Vahel tulevad lahedused sealt kus kõike vähem ootata,vahel on lahedus lihtsam kui kui meist keegi usub.Ma olen vahel naeiivne ja usun,et kõik muinasjuttud lõppevad hästi.Ma usun,et valus teeb tugevamaks,ma usun asjadesse mida ei saa käega katsuda.Ma ei oota ja samas mul pole ka kiiret,ma lihtsalt eksisteerin.Lasen elul mis on paras lits endaga mängida.Vahel tahaksin mina võita,vahel lasen saatusel võita.Saatus on olemas aga laseb alati valida kas edasi või tagasi,kas edasi ja siis jälle tagasi.
 Liigume mõtetes edasi,liigume edasi.Minevikust olevikku,olevikust tulevikku.Ma ei tunne kudas saatus mind sikutab,mul on mida meenutada.Vahel sa arvad,et mälestustega on raske elada aga tegelikult mitte.Mälestused hääbuvad ja olevik annab paremad hetked mida hoida.

 Tegelikult vaatame enda ümber ja naudime seda mis meil on olemas.Enamus inimestel on kodu,söök laual ja riided seljas.Meil on sõbrad mida raske asendada,elu on andud põhjuse naeratada.Raskused on selleks,et eluga edasi minna,teha suurpuhastus ja nautida tühjust.Igakord kui tunned kibestust,pärast seda tuleb palju parem tunne.See on emostioon mis aitab edasi minna,mis laseb öösel magada.Pärast sitta tuleb alati hea,alati.Ma nüüd ootan,olen kannatlik ja ootan.
 Kui ise endale ei suuda enda valede tegeude pärast andeks anda siis ei suuda ka teised sulle andestada.Andesta endale ja siis elu andestab sulle.Pole küsimus kas sul on hea vaid selles kudas oleks parem,me inimsed ei lepi kunagi heaga vaid püüdleme suurepärase poole ja keerame kõik untsu.
Meid teevad õnnelikuks asjad mis on käega katsutavad ja silmaga nähtavad...Kuigi õnnelikuks teevad asjad mida pole näha ega tunda.
 Aeg parandab haavad jättes verised armid mis kaua veel hinges kipitavad.

 - Mitte keegi ei väsi armastamast.
Lihtsalt väsitakse ootamisest, tühjadest lubadustest, valede kuulamisest, vabandamistest ja haiget saamisest.