Deja Vu.

 Enne kui mõistad mu hukka mõtle sellele kus olid sina kui mina kukusin?! Siis polnud kedagi kes oleks püüdnud mind kinni,kes oleks aidanud tõusta.Vedelesin , vahel oli tunne nagu nii mõnigi nautiset täiuslikus kukkus ja mind valdas paanika.Oleme kõik kuulnud lauset :'' ära anna näljasele süüa anna õng,et saaks endale kala püüda.'' 
 Nüüd kui ärkan hommikul naerdes on vajadus mu ellu pressida,pidevat kontakti.Kuule astu eemale,lase ma hingan .Ära oota mõistmist,ära oota andestust üldiselt võiksite minult vähem ootata.Koguaeg olen ma pidanud kellegile meeldima,midagi selleks tegema.Tead millega sa lõppes?Sellega,et lõpuks ma ei meeldinud enam endale,olin tülis ise endaga.Kas see pole mitte Deja vu ?
  Ootate,et nüüd paluksin vabandust selle eest,et mul cosmo aasta tellimuse eest käib kodus imeline ajalugu,et ärgates olen liialt pahur,et 5 tundi peegli eest endast ei tee tallinna näkki.Kas oled mõelnudet tegelikult pole mulle kunagi meeldinud,et üritate pinksalt minu elu elada. Jah võib-olla olengi sisutühi,et loen raamatuid,käin lapsega kunsti nautimas,plasteliinist voolime autosi ja enne uinumist loen talle raamatuid,pole eriti osav selles perssepugemises ja oman maailma vaadet.
 Lasteaias pidin mängima tüdrukutega kuna nii on ju õige,et tüdrukut mängivad kodu.Kuigi ma sain juba siis aru,et see kodumängimine pole apsoluutselt minu rida.Ma ei suutnud aru saada miks peab alati naine kodus lapsi kasvatama ja mees tööl käima.Mäletan,et siis kui üritasin mängida enda reeglite järgi siis enam teised ei tahtnud minuga mängida ja kitusid õpetajale ära.Siis sain mina riielda..ja mina pidin ikka mängima sedasi,et ema kasvatab kodus lapsi,koristab ja teeb süüa. Isa ja suursuuur isa teeb karjääri ja peab perekonda üleval.Mulle see mäng ei meeldinud ja teinekord enam ei roninud seda mängu mängima ja siis teised näitasid näpuga,et ma olen erak.Siis sain jälle õiendada õpetaja käes,et olen mängurikuja.Mitte kunagi teised tüdrukud ei tahtnud teha kompromissi,et vaenamad oleksid võrtsed,panustavad sama palju,Võib-olla oli see tingitud igatsusest isa vastu ja ma ju nii tahtsin,et minu issi käiks mul lasteaias järgi,viiks parki ja loomaaeda ja loeks õhtuti muinasjutte enne uinumist.Äkki ma nägin seda,et mu emal oli raske meiega toime tulla kui isa seda suurt raha teenis millest meid pandi riidesse,mille eest kõht täis ja need mänguasjad olid ostetud.
 Peale seda juba väiksena ma ei kannatanud sitse ja satse enda seljas ja mind ajas närvi kui mu vanaema ja ema toppisid mulle selga kleite.Terve aega lugesid mulle sõnu peale kudas ma seda kandma pean,kudas istuma ja astuma.Alati kui ma pidin kleiti kandma siis ma tõesti ei suutnud aru saada miks kõik lõbu rikutakse ära millegi nii ebamugavaga.Oled sa märganud,et siiani ei kannama eriti kleiti ega seelikut? Kuigi ma olen aastatega päris palju arenenud ja mind võib kohata seelikuga või maxi kleidiga.Kas nüüd olen kohe palju naiselikum kui siis kui kannan teksaseid? Ma eriti ei usu,et see seeliku kandmine mind naiselikumaks teeb. 
 Miks inimsed arvad khe kui ma olen mees soost inimese vastu sõbralik ja temaga aega veedan siis ilmselt olen ma temasse armunud?See,et kui liigun ringi nädalas mitme erineva poistekambaga ja olen ainuke neiu selkonnas siis kindlasti ma magatan neid kõiki koos või eraldi. See minu seksielu pole apsoluutselt kellegi asi.

 - Ma elan .