Mu käed värisevad ja isegi peale suuloputus ja veriseks pestud igemeid on mul tunne,et mul on ikka veel alkohooli maitse suus ja ninast tuleb seda lõhna.Millal ma õpin,et enne tööd ei tasu lakkuda ja rahulikust õhtust kuiuneb hoopis väga mannetu hommik.Mul vist peaks häbi olema aga ma pole selles täiesti kindel.Olen vaid kindel selles,et autopesulasse ma rohkem ei lähe ja veinisõber olen ma üpris suur.
Kunagi keegi tark ütles,et :'' kui peale pidu kahetsed tehtud asju siis oled sa alkohoolik.'' äkki ma siis olengi? Ma pean kohe selle peale pikemalt aru pidama ja kaalutlema.Samas kui ise nalja ei tee kes see teine siis ikka teeb seda?
Õnneks sõidab rikas norra töömees esmaspäeva hommikul ära ja kuuaega kuhugile ei kipu.Kui täna tunnen,et jäin eile trammi alla siis meenub mulle kohe milline vapustav tunne siis on kui peale 3 tundi und pead olema vastustus tundeline ema ja see võtab veini isu päris ära kohe.
Mul on vajadus kultuuri järgi,mul on vaja midagi väga kultuurset.See odava veini joomine ei tee minust ikka väga kultuurset inimest.Ma olen üldiselt viimasel ajal väga laisaks läinud selle kohapealt.Võib-olla hakkan ma lihtsalt ära mannetuma?
Eile istusime Preili Katrega nõmmel pargis ja arutasime maailma asju ja ma olen õnnelik,et mul ikka olemas on.Eile ma taipasin,et 2014 aastal möödub 10 aastat meie tutvumisest.Kas teile ei tundu,et aeg läheb natukene liiga kiiresti? Ma mäletan siiani seda 24 mai päeva kui murul lebasime tammsaare pargis ja oleme nii noored ja naiivsed veel siis,nii õnnelikud,nii fakking võimsad.Kes oleks siis uskunud,et võin kunagi ütelda täiesti kindlalt,et ilma temata poleks ma täna see kes ma olen.Kui süda on suur ei loe vahemaad,ei loe lahus oldud aeg.Loeb vaid see,et kohtudes pole me jäenud kaugeks,me pole lasknud ajal võtta midagi nii siirast ja head nagu on sõprus. Äitäh selle õla eest mille najal olen nutnud,Äitah selle naeru eest mis oled mu ellu toonud,Äitäh ei vahel oled mu mõistuse hääl,Äitäh kallis,et sa olemas oled isegi peale seda kui vahest olen ma väljakannatamatu masuurikas ja üritan maailma parandades haiget teha inimestele kes on siiski minu inimesed!Äitah,et lased mul vahel tühjaks rääkida,Äitah,et sa hoolid isegi vihamasel päeval,Äitäh hetkede eest,Äitäh nede kõnnitud radade eest.Äitäh tuled kaasa kui ma olen minemas,Äitäh,et oled alati olemas olnud kui ma komistanud olen ja tülli pööranud maailma ja ise endaga.Loodan,et tead ma olen olemas alati isegi kui mind alati kohal pole.Oled olnud minu kõige raskematel hetkedel minu kindlus.Ma ei oska alati välja näidata,et ma hoolin aga siiski ma loodan,et sa tead seda alati.Nagu 14 juunil 2004 sai lausutud kuni surm meie lahutab!
Viimasel ajal olen ma palju analüüsinud,et kas ongi jõudnud kätte see aeg kui saame suureks?Millegi pärast see suureks saamine on vahel nii valus.Kuigi see mis lihtsalt tulnud see läheb sama lihtsalt.Saatuel on alati meie jauks midagi imeliku meie jauks varuks,Keegi ei tea mis toob meile homne.Rahutud hing tahab midagi milles elus saab kindel olla,stabiilsust ja nutust rutiini.Rutiin on selline imelik asi,et keegi seda ei taha oma ellu aga kõigil see ikka tuleb.See tekitab tegelikult selle kindlus tunde,selle imeliku kindlus tunde mille järgi me kõik alalõpmatu õhkame.See vist teeb meid lõpuks suureks ja kunagi ei tõuka eemale.
Kas suureks saamine on see kui käime tööl,omame siseringi,kasvatame lapsi ja vahime õhtuti telekast seepe?Või on hoopis see,et oleme õppinud tegema õigel ja valel vahet,me ei reeda enam lähedasi selleks,et olla lahedad?lõpetame ära pideva pidutsemise ja loeme raamatuid? Kas keegi oskaks mulle vastata millised on need täiskasvanu elu tunnused? Palun , noo ma palun juuuu.
Igal inimesel on oma lugu miks ta just nii käitub.Palun ära mõista hukka enne kui sa pole seda lugu kuulnud.Näe vaeva siis tuleb lõpuks paradiis!
- Enne seda kui alic leidis imedemaa kukkus ta suurde mustaauku.
No comments:
Post a Comment