Tõmbad nööri kui lapse voodist avastad verd,sellele järgneb metõdede jookmine,uus tilguti,kohale kutsutakse kirurg ja ta viiakse tagasi ülemisel korrusel asuvasse opi ruumi siis su süda jätab lööke vahele.Teadmatusest saab hirm ja hirmust hüsteeria,tuhat mõtet läbi sekunditega su mõistuist.Su käed värisevad , otsaeest on külmhigi ja süda on nii paha,et tahaksid oksendada terve enda sisikonna välja.Sekundid venivad nagu tatt,minutid ei taha mööduda,sul on tunne,et kui veel palatis jalutad kulub põrandasse auk.Keegi mitte kui midagi ei tea,kõik paluvad aina ootata ja rahulikult olla.Kas nemad mõistavad,et aeg liigub sellistel hetkedel teistmoodi või seisab täiesti paigal.Suudad 4 korda minuti jooksul vaadata mobiiltelefoni kella ja tunned hirmu,kardad aga mitte keegi ei suuda anda vastuseid mis juhtus,miks ja kaua teadmatus veel kestab.Meeleheide,süüdistad ennast miks lasid teha lapsele operatsiooni,äkki siiski oleks olnud muid võimalusi mädanevate mandlite raviks,äkki siiski.Iga voodi rataste heli paneb sind pettuma kui see pole sinu lapse raudvoodi mis koridoris sõidab,tahaksid nutta aga pisaraid pole,sul pole üheski asendis mugav,su mõte seisab...



- Mind valdab hirm.