See läheb kõik käest , sellepärast mineviku taga ei nuta.

 1. nomber sai 7 aastat, fakking 7 aastat. Siiani paneb mind imestama kudas ma enne juba kuulmist teatsin, et Printsess otsustas lihtsalt saata selle fakking maailma perse ja mina sinna kuhu me kõik minna tahame vahel aga puudub julgus. Ma lihtsalt kaudan vahel aja taju ja tema surma aasta järgi suudan aega arvestada. Kas see pole naljakas natukene? Sellel samal 1 novembri hommikul hakkas nagu minu elus uus peatükk ja pärast seda lihtsalt sitt nagu tõmbaks mind enese poole. Kindlasti selle 7 aasta sisse on mahtunud väga palju headust aga siiski sitakeeris toonud jõuetus tunnet. Samas kummitab mind juba aastaid lause :'' aastat õnnetust, 7 aasta needus.''  Äkki siis eile sai mu needus läbi ja pliks ja plaks hakkab minu muinasjutus vahelduseks hästi kindlas rütmis minema. 

 See aeg on teinud mind suureks , õpetanud mind elama. Kahju, et ma ei suuda enam silmi sulegedes tema häält kuulda või ei mäleta täpselt tema kõiki näo jooni. Oeh ja siiani vahel tema majast mööda kõndides tabab mind igatus lasta alt kella ja loodan, et siiani olen lihtsalt pikas sitas unes olnud.

 Siiski, et mitte ainult halada siin siis ma võin üelda, et see 7 aastat on pakunud palju naudingut ja rõõmu. Sinna sisse mahtus emaks saamine mida ei ületa miskit , sinna sisse mahtus esimene tõeliselt siiras armastus vist , sinna mahub esimene kohtumine vapustavate inimestga , väga palju endaga tööd, nii ülesse kui alla minemine vaimselt.

Ühel hetkel on kõik korras, teine hetk tagurbid. Hind tõmbab valus kokku ja teinekord tunned täiesti siirast heaolu. Sellepärast oma mineviku taga enam ei nuta, tuleb nagu ikka parem tulevik.

 Hingedepäev on see õhtu kui usun, et hinged leiavad kõik vaid veel korraks minu juurde tee.