March 10, 2015

Kui surnud inimene sind ootab.

 Mul surnud inimesi ikka kombeks unes näha vahel. Pidevalt vahepeal nägin ma unes Härra M ema kes naeris mu üle, siis Preili K on ennast unes mulle ilmutanud ja mu imeline vanaisa ka.
 Vanaisa nägin ma unes umbes 2 aastat tagasi ja ta käskis mul ennast kokku võtta ja eluga edasi minna. Selles unes oli ta nagu elus ta terve ja täpselt nagu päriselt olemas. Nii kaua kuni ma teda puudutada üritasin ja mu käsi läbi tema läks ja ma ennast ülesse ehmatasin aga peale seda und ma võtsingi ennast kokku ja enda haletsemise lõpetasin. Kõik teavad kui valus mul oli kui ta suri ja kui oluline oma eluajal ta mulle oli ja kui täiuslik mees ta oli, kõige täiuslikum!
 Täna öösel ma nägin teda jälle unes ja see ehmatas mind natukene ära. Ta istus mu voodi äärel ja ajas mu ülesse õrnalt raputades mu õlga. Alguses ma ei saanud aru miks ta mind öösel segab , siis ma ei saanud aru kudas see võimalik on ja siis ma lihtsalt küsisin miljon küsimust. Ta istus nii vaikselt ja rääkis enda madala häälega minuga. Kiitis mind kaalu langetuse pärast ja ütles, et ma olen nii ilusaks naiseks sirgunud. Siis ta jäi tasa ja ütles mulle :'' Mari ma ootan sind, sul oleks aeg tulema hakkata.'' Ma küsin, et kuhu?Miks?Millal? Ta vastas mulle, et siia kus mina olen, siin pole hirmus siin on rahulik ja alati soe. Ma ütles, et ma ei saa veel tulla kuna kuhu ma Härra H jätan ja ta naeratas mulle ja lihtsalt kadus ära, lihtsalt kadus ära.
 Ma nüüd mõtlen kas mu vanaisa ootab mind enda juurde surnuajale kuna ma pole seal ammu käinud või ma hakkan ära surema?! Päriselt ka ma lihtsalt ei mõista kas ta tuletas mulle meelde, et ma peaksin minema surnuaeda kus ma tõesti kaua pole käinud või olen ma haige. Ma tunnen ennast hästi ja leian, et mul pole aeg surra kuna ma kavatsen enne surma veel suuri asju korda saata ja mitte olla möku. Saate aru ma ei plaani elulõpuni möku olla?! Igatahes ma loodan, et ta kutsus mind surnuaeda endale küünalt viima. Peale ta surma ma käsin väga tihti seal aga siis ühel hetkel ma lihtsalt ei jõudnud enam leina kaasas kanda ja hakkasin eemale hoidma. Sama moodi ka teiste haudadel käsimisest. Igatahes ehmatav kogemus oli küll, alguses oli nii hea teda näha, see oli nii soe tunne aga siis peab kohe minuga noomima ja korrale kutsuma.

 Härra H on JÄLLE haige, JÄLLLLLLLLE. Ma lihtsalt enam ei jõua, ma ei jõuuuuuuuua. Tahaks lihtsalt, et ta terveks saaks ja saaksime hakkata kevadet nautima. Mitte, et nädalast nädalast nädalasse teda mingine fakking nohu kimbutab mis lihtsalt ei lase kellegil elada.

 Mul on tellimishaigus, täielik haigus lihtsalt. Laupäeval sain 3 paari jalatseid kätte, eile püksid ja ootan veel ühte kleiti ja 2 paari jalatseid. Oeh, rohkem ei tohi nii teha!

No comments:

Post a Comment