Ma olen oma lapsel ainus tegelikult.

 Eile käsime Preili Lauraga trennis,oleme kohe enda üle uhked.Täna on jalad natukene valusad aga selle eest magasin ma öösel tohutult hästi.


 Juba mõnda aega olen ma mõelnud sellele,et ma olen ju oma lapsel tegelikult ainus.Teoorias on lapsel ka isa aga hetkel praktikas jäeb sellest puudu ja enam ma isegi ei usu,et see muutub.Võib-olla nõuan ma võimatut aga ma olen väsinud kuulamas juttu millele tegusi ei järgne.Viimased pooldeist aastat käib asjad ikka ja jälle ühte moodi,nagu trambiks me ümber mitte millegi.Alguses ma arvasin koos enda sisetundega,et sellest ei tule kunagi mitte midagi välja,et me suudame kõik selle juures rahul olla.Siis mingi hetk muutusin ma meeleheitest nii naiivseks,et hakkasin uskuma asjadesse,hakkasin lootma ja kaitsesin pidevalt,õigustasin ise endale.Nüüd kui Härra H on täiesti minu eraproiekt olen ma täiesti rahul asjadega.Olen ise endale suutnud tõestada,et ma saan hakkama.See on tähtis,et me tunneme ennast elus ja püüdleme parema tuleviku poole.Ma kartsin niiniiniii väga kui kõik otsa sai,et ma ei suuda üksinda hakkama saada aga tegelikult on see kökimöki ja lausa vapustav,et ma ei pea arvestama kellegi teisega.Tead mis on selle hetke seisu juures kõige mõnusam?Ma ei pea enam petuma,mul pole vajadust küsida nõu ja siis kuulda lauset :'' Ma ei tea.''. Lõpudelõpuks olen mina alati võtnud kõik olulised otsused vastu.Nüüd lihtsalt on ära jäenud see pidev enesekordamine.Kõige jubedam elus on see kui valetad iseendale ja usud nii siiralt,et kõik ongi täpselt nii.Kõige olulisem on see,et laps oleks rahul.Hetkel mulle tundub,et ta ongi rahul kuna tal on  kindlus tunne ja asjad ei muutu kellegi :'' Ma tahan emale näidata,et minu sõna peab peale jäema.'' tujukuse tõttu.Kui tema neid ridasi loeks siis tal oleks kindlasti mulle palju üelda,et kudas minuga ei saa midagi kokku leppida ja tema jookseb alati kui mina tahan jnd.Olen juba sada korda neid asju kuulnud aga millegi pärast on mul teise arusaam ja kõigil teistel peagu ka kes seda tsirkust kõrvalt näevad.


- Elu on mõnus.