Päev pärast reedet.

   



   Parandan  emotsionaalseid hädasi tegelikult vaid käitumise muutmisega.Kui inimene armastab nii iseennast kui ka teisi,juhib tema transaktsioone armastav süda ning ta ei jaga ise ega luba endale jagada''torkeid''Õnnelikuks eluks on hädavajalik tunda õnne pisikestest asjadest,et saaksid alustada suuri asju.Õpin oma tundeid ausalt väljendama ja loodan läbi selle,et minu revaks enam pole vaid kaitsehoiaku võtmine.Olla emotsionaalselt kindel endas tähendab suuta juhtida oma emotsioone nii,et teeksid mind sisemiselt tugevamaks ning parandaks minu ja mind ümbritsevate inimeste elukvalieeti.Olen alati kudagi suutnud negatiivse sitta endasse tõmmata ja positiivse endast välja suutnud ajada.Nüüd kui ma olen piisavalt aega ennast suutnud haletseda siis olen aru saanud mida vähem ma käsnana sitta endasse tõmban seda rohkem leian ma positiivsust endast.Üks asi on kui ma naeran koos teistega aga teine asi on naerda üksinda.
 Naljakas on minu jauks see,et mida kriitilisemalt ma ennast vaatan seda vähem häirivad mind mu kiiksud või see,et ma natukene kurjalt realistlik vahest olen ja inimesed tänu sellena mind kohe ülbeks tembeldavad.Kas tõesti annab inimesele unistamine suurema õnne tunde? Me kõik unistame jah,usu või ära usu isegi minul on paar paremat unistust.Mulle ei meeldi ootata nende täitumist vaid meeldib rohkem nende poole püüelda.Peale pikkaaega ühel kohal tammudes olen aru saanud,et see tegutsemine on rohkem minu rida kui see,et ma ootan millal mulle midagi sülle kukub.Tõesti viimasel ajal ma tunnen,et ma vajasingi täpselt seda perioodi elus,et saada aru mis on elus tegelikult oluline ja teada saada kuhu ma tegelikult oma eluga tüürin.Kui plaan paigas ja rattad liikuma pandud pean ma saama ma lihtsalt lahti kõige sittast enese elus,alustatud inventuriga enda tuvusrinkonnas ja elukommetes.Kerge kõik mis sitt välja ja kõik mis hea sisse.Ma ei saa lihtsalt kõndima jäeda piiripeal kus on hea ja halva kohtumis paik.Mulle ei meeldi kuristiku äärepeal kõõluda teades,et mu tasakaal pole peale saatuse lööke nii kindel kui peaks selleks,et kahe elu vahel olla.
 Ma isegi ei hakka etteheitma inimestele kes on aastaid olnud mu elus olemas,et neil oleks ka aeg oma eluga edasi minna ja suureks saada.Võib-olla on minul põhjust rohkem kuna minu emotsioonide healust sõltub väikese inimese käekäik.Ma arvan,et lihtsalt präegult on see hetk kus tuleb vaid edasi minna ja õppida oma vigadest mitte enam minna kaks sammu edasi , viis sammu tagasi.Mõeldes mu minevikule olen ma hullemastki august välja tulnud,meil kõigil läheb vaja enesehävitamis perioode.Siiski ma võin olla õnnelik,et ainuke asi mille pärast ma täiesti põhja ei vajanud on see,et mul on Härra H.Kui mul oli tõesti tunne,et ma ei suuda tõusta hommikul siis leidsin tema pärast selle jõu .Tal endal ei ole arvatvasti ehtkel aimu ka,et päästis oma hüsteerilise ema elu! Mul tunne nagu ma oleks puhas,mitte miski ei suru mind kuskilt ja igapäevaga see enesetunne läheb aina paremaks ja paremaks.Viimasel ajal tunnen ka seda,et mu elus juhtub peale sellist sitta midagi tohutult head,mu sisetunne ei peta mind peagu kunagi.Positiivsest mõtlemisest saavad alguses positiivsed asjad.Ma ootan vaikselt enda õnne ja tegutsen enda õnne poole ise nii palju kui see minust olen.Jätan võimaluse saatusele,et ta mind veel ja veel suudaks üllatada.Pärast sitta tuleb alati hea,ma tean seda! Aidatates teisi aitad sa tegelikult kõige rohkem ennast.

- Positiivne laupäev!