Pühapäev.

Pühapäev on päev pärast laupäeva ja päev enne esmaspäeva. Kuna eile ilmselgelt mul oli rõhuv vaimne kiisu siis otsustasin enda vaba õhtu kodus vedeledes veeta.
 Kuna jumal on meile andud google otsingu mootori siis kasutasin seda aega kasulikult ja uurisin nii mõndagi millele tahtsin seletust saada.Olen kuulnud ajurumast viimasel ajal päris palju ja pidin saama endale vastused nii palju kui suudan lugeda raskesti kirjutatud kirjandust mis vabalt on saada kui otsingusse sisse toksida see. Sain aru,et kui inimesel on ajusurm siis ta on surnud,ta süda küll lööb ja olemas on vereringe aga masin hingab su eest ja tilgutitega saad toitained,et sul üldse oleks võimalik saada vajalike asju oma kehasse.Samas kasvavad su küüned,juuksed ja kui oled veel arenev nooruk siis võib su keha nii pikusesse kui laiusesse kasvada edukalt.Sellest välja tulemist võib nimetada imeks aga täielikult  sellest on taastuda on peagu võimatu kuigi maailmas on tõesti imesi kus seda juhtunud on.Lihtsalt üteldes on ajusurm see,et sa elad masina abil mis on juhtmega seinas.Selles tekkis meil emaga arutelu kui minuga peaks see juhtuma siis ma tahaksin,et mind seinast välja võetakse ja lastaks rahus minna.Kuna ma arvan,et suurem karistus oleks see kui inimene ärkab ja jäeb teistele hooldamiseks ja on elu lõpuni kaalikas.Kas sina teatsid,et igaüks võib hakkata organidoonoriks ja ajusurnutelt perekonna nõusolekul võetakse organeid?Mina otsustasin endale ka välja printida Doonorikaardi ja teavitasin enda ema ka selles,et kui saatusel minu jauks midagi sellist varuks siis võib vabalt minu organid laiali anda.
 Rääkides Doonoriks olemisest siis ma üritan järgmine nädal leida aega ja jälle oma verd pakkuma minna.Viimasest korrast on nüüd piisavalt aega möödas.Naljakas on see,et ma olen ju nii enesekeskne inimene ja tee mitte teiste heaks seda vaid selleks,et mul endal parem enesetunne tekiks.Igakord kui ma oma verest olen loobunud tekib mul palju parem enesetunne,nagu oleks negatiivsest sittast enda kehas lahti saanud ja tekib selline palju puhtam tunne endal.Võib-olla tõesti ma olengi imelik inimene ja ainult minul tekib sellest selline fakking hea enesetunne,et ma võiksin seda nii tihti teha kui võimalik.

 Eile ma jooksin kaubandus keskuses kokku vana tuttavaga kes oli lausa imestunud,et mu laps veedab peale lahku minekut enda isaga aega.Mind häiris see palju rohkem,et ta arvas,et ma peaksin enda lapsele leidma uue isa.Noo ei pea,mu lapsel on isa olemas ju.See,et meie teed lahku läksid ei tähenda,et peaksin ta nüüd mõnele mehele  pähe määrima.Ma olen isegi mõelnud sellele kui mul peaks keegi tekima ellu siis ma olen täiesti kindel,et ma pane selle inimesele apsoluutselt ühtegi kohustust enda lapsega seoses peale.Ainuke asi ta peab aksepteerima tema olemas olu ja tema sõber olema. Ei pea teda rahaliselt üleval pidama,ei pea teda pidevalt ühest kohast teises tassima ega ei pea temaga igavaid tunde veetma,et mulle meeldida.Minu laps on minu eraproiekt ja ma suudan sellega üksinda hakkama saada.Näed enda tutavate pealt kudas meeleheitlikult otsitakse lapsele uut issit ja need uued issid pole eriti vaimustuses selles,et peab hakkama peale paari nädalast tutvust isa mängima.Mina leian,et isaks ei saada vaid kasvatakse.Sama moodi nagu nagu mina kasvan koos lapsega ja õpin alles seda emaks olemist.Mis vahel ei olegi nii kerge nagu enamus lastetuid inimesi arvab aga ühel päeval kui nemad lapsevanemaks saavad saavad nad aru,et emaks olemine on maailma kõige raskem töö aga selle eest kõige meeldivaim.


- Mine minema ja ära enam tagasi tule.