Keeks.

 Juba mitmes kord avan www.blogger.com ja ei suuda siia mitte midagi kirjutada,lihtsalt ei tule.Mõtteid on nii palju aga lihtsalt ei suuda neid sõnastada,väike inspiratsiooni puudus.

  

  Ikka istun ja istun aga mitte midagi asjaliku või mitte asjaliku ei tule.Täielik sõnade nappus,väljendus raskus. Tegelikult vingumiseks pole põhjust,samas metikult õnnelikuks olemiseseks ka põhjust pole.Asjad lähevad ikka nii nagu peavad töö,laps ja trenn ja nii päevast päeva.koos oleks kergem kuid pole enam teid ja pole enam neid, mis nüüd

siis saab midagi liigun edasi ja tugevalt eks. Ükspäev nutsin peatäie aga pärast hakkas kergem,järgmine hetk hakkasin hüsteeriliselt naerma.Vahel ma mõtlen,et ma ikka peaksin minema ravile natukeseks.Palju elust läheb elus raisku kuna ei suuda ematsioonidel endast eemalduda lõpuks.Mõte on selge aga hing on aegajalt rahutu aga õnneks on mul minu inimesed kes alati ei mõista aga samas ei mõista ka hukka.Minu inimestega on see hea,et me ei kohtu igapäev aga kui kohtume siis poleks nagu aega läinudki edasi ja ikka on hea.

Ma peaksin ennast uuesti kokku võtma ja oma hinge natukene rohkem paitama,leidma selleks aega.Mulle meeldiks 12 tunnine uinak ja vaikuses juua kohvi.

- Ma olen olemas.