Hommikul avastasin, et oi kui tore mulle on jäetud kannu nii palju kohvi. Tundus peale sitta magamata ööd väga hea hommiku algus, veel paremaks tegi selle veel Mammu kõne aga siis tabas mind 3 tassitäit halba üllatust. Valasin kohvi tassi ja haarasin kohvikoore külmikust nagu ikka , valasin kohvile ja tükki läks. Valasin kohvi kraanikaussi ja haarasin järgmise tassitäie kohvi koos koorega ja see läks jälle tükki kuigi kuupäeva järgi oleks pidanud veel 3 päeva olema koor värske. Jälle sama moodi valan kohvi kraanikaussi ja haaran uue, uurin rõõmsalt piimpakilt kuupäeva mis kehtib 02.08 ja maitsen jube normaalne tundus aga oeh seda üllatust kui jälle kohvi tükkis. Siis hakkas mind juba asi närvi ajama, tõesti närvi kuna lihtsalt peale 4 h und ja ülemõtlemist ma vajasin paari head tassi kohvi ja suitsu rõdul, et hommik saaks alata. Katse number 4 õnnestus ja lõpuks sain kohvi piimaga valmis mis oli ilma tükita ja täiesti maitsev. Siiski on mul nutumaitse kurgus, et hommik võib nii sitasti alata minu jauks ja ausalt ma tunnen ennast juba ise halvaks läinud kohvikoorena.
Üldiselt on mul tunne, et ma tahaks koguaeg lihtsalt kõndida, liikuda, et ma ei peaks lihtsalt mõtlema. Nagu ikka suudan ma ennast üle mõelda, nagu ikka suudan ma kõik persse keerata. Aasta türapea tiitel kuulub kindlasti minule, aasta joomari tiitel kuulub ka minule ja kindlasti aasta sitema ema tiitel kuulub ka mulle. Ühesõnaga kõik tiitlid kuuluvad mulle, ainult minule ja ma lihtsalt olen hetkel lihtsalt kassis, nii fakking kassis. Ma öösel vaatasin lihtsalt lakke ja mõtelesin selle, et see ongi nii oma soovidega tuleb ettevaatlik olla kuna kui need täituvad pole need alati nii magusad kui unistanud oleme, pole nii kindlad ja nii siirad kui soovides ette kujutus petteid loonud endale oleme. Ma sooviksin lihtsalt üleolla minevikust, nautida oleviku ja uskuda paremasse tuleviku. Suuta olla normaalne, täiesti normaalne. Ühel hetkel, ühe hommikuga võib kindlus hakkata lagunema, sa võid muutuda jälle ebastabiilseks hüsteeriliseks inimrämpsuks. Ma ei vaja haletsust, ma ei vaja kaastunnet ma vajan lihtsalt normaaset elu, kindlus tunnet ja vahetevahel olemist normaalne. Olen püüdnud olemas olla, olen püüdnud ära minna , olen püüdnud liialt üleolla, ma olen püüdnud unustada. Lõpuks kui sul tekib tunne, et tõesti peale sitta tuleb hea siis suudad sa tõdeda, et sa oled lihtsalt liiga veidrik ja oma usaldamatusega suudad kõik persse keerata. Ma isegi hetkel ei tea miks ma siia seda kirjutan, miks ma panen tühiseid sõnasi ritta millest ma ise aru saan. Ma vajan õhku mida hingata, ühte kosutavat suitsu ja natukene vaikust enese mõtete jauks mida ma lihtsalt enam mõelda ei jõua. Natukene kvaliteeti , usku endasse. Inimestele peab andma võimalusi, inimesed muutuvad kui on piisavalt põhjuseid, inimesed saavad hakkama kui kõik on võimalik.
- Tere ma olen lihtsalt idikas.
No comments:
Post a Comment