Kõik on mööduv.

 Mul oli siin paaripäevane kass, emotsioonide ülekas. Ma teadsin, et see läheb üle. Kogmustega on kord nii, et vaid neist me õpime. Ma pole vihane, kurb või ma ei tea mis emotsioone veel peaks olema. Ma võtan seda kui õpetust, seda tervet nädalat. Ma õppisin järiekortselt, et enda soovidega tuleb ettevaatlik olla , need võivad ükskõik millal täituda ja alati ei pruugi olla nii magusad kui me loodame. Õnneks pole vaja muretseda kuna ma olen lihtsalt alati kõigega hakkama saanud ise. Ma ei kannata lihtsalt seda kui ma ise endas pettun, mul enda ees piinlik aga õnneks see tunne möödub ja alati saab sellest õppida seda, et rohkem lihtsalt nii ei tee. Mul on lihtsalt kahju, et inimesed liialt hoolivad ühiskonna arvamusest, püüavad elada nii nagu teiseda arvavad, et peaksid. Sellega on selline imelik asi, et lõpuks võib juhtuda, et inimene lihtsalt ei meeldi enam ise endale ja siis on segamini hing mida parandada. Kehetsus, lootusetu pettumus endas. Ma tean millest ma räägin, ma tean seda liialt kaua. Elasin kaua huvitades mis teisd arvad, ei julgenud olla õnnelik kuna teised laitsid maha kõik asjad. Ma ju tahatsin kuhugile kuuluda, kuskil olla ja elasin ettekirjutatud elus. Olen õppinud seda, et mitte keegi ei saa sinu eest sinu elu elada, mitte kellegil pole õigus kritiseerida sinu otsuseid. Me kõik elame ense elu ise. Või vähemalt peaksime, ausalt me kõik peaksime. Me peaksime hoolima vähem teiste arvamustes ja kuulama rohkem ennast, käituma vastavaltt enda soovidele. Nii me oleme palju õnnelikumad, palju kuradima paremas elus. Kahju, kahju sellest, et inimesed seda kardavad. Kardavad otsustada ense elu eest ise. Kui ma ikka vel huvituksin ühiskonna arvamusst oleksin ma ikka vel depresiivne ülekaaluline hüsteeritsev palga tööline mida ma jälestan.


Sõitsin hommikul kopli trammiga ja sellest sain sellise elamuse, et lausa psin hiljem 2 minutit käsi kuuma vee ja seebiga, nühkisin lausa. Esimene hetk kui astusin trammi lämmatas mind räme hais mu nina, seda lõhna ma ei suuda isegi mitte kirjeldada see oli nii fakking halb. Järgmises peatuses tuli peale eluheidik kellel oli punane vatijope seljas, tutiga talvmüts peas ja sall ümber kaela. Seda meeldivat sitastkuse haisu ma parm ei ürita teile kirjeldada kuna minul võttis see arvatavasti terveks päevaks isu söömise järgi ära. Minu õnneks päris minu kõrvale ei pressinud ennast istuma aga väga kaugele ka ei läinud. Jäin teda jälgima kuna üritasin välja mõelda kudas tal palav pole. Ühel hetkel tõusis Daam püsti ja lihtsalt läks pani ühele noorele neiule tutaka vastu õlga, korjas natukene kaugemalt ülesse paberi , rebis selle puruks ja viskas neiule pähe. Siis tuli peatus ja ta korjas enda kompsud kokku ja hüsteeriliselt naerdes astus trammist välja. Ma arvan, et mul vajus koos paari teise inimesega koos lihtsalt suu lahti selle peale kuna meist keegi ei saanud aru mis just juhtunud oli.

 Petsin täna Katret ja muretsesin endale Prismas märkmiku. Anna mulle andeks kallis rohkem ma nii kunagi ei tee, vist.

- Jäe iseendaks vaid nii suudad olla õnnelik.