Kohtusin eile oma Härra Dolluga üle kohutavalt pikkapikkapikka aja. Me vist viimati kohtusime novembris äkki?  Ega ma teda süüdistada ka ei saa, et vahepeal näinud ei ole kuna mina ise olen sama laisk ja ajapuuduss kui tema. Käsime siis seda rummu karjääri vaatamas ja pizzat söömas. Härra Peiku ja Härra H oli ka meiega kaasas. Jalgsi oleks ju natukene pikk ma meil Härra Dolluga vaatamas käia olnud seda. Koht iseenesst oli väga kift. Me olime vist tõesti viimased inimesed kes seal käinud polnud. 
 Kohtumine oli vapsutav nagu ikka ja see tuletas mulle meelde kui fakking mõnusaid inimesi ikka maailmas olemas on ja kui õnnelikuks mind teeb see, et mina neid inimesi tean. 

 Hommikul oli mul kerge 36 minutine kõne Preili Mammuga mis oli kohutavalt hea nagu ikka. Ainuke kes mõistab teatuid asju minu elus ja suudab anda mulle mõistliku nõu ilma hukka mõistmisesta.


 Olen nüüd siin mõelnud ikka selle Härra M käitumise peale ja jõudnud järeldusle, et tegelikult pole üldse hull, et ta JÄLLE minema jalutas. Ma suudan kõik toimivalt töötama panna, et oleks mina rahul, et oleks Härra H rahul ja, et ma täisti ära ei manduks. Võib-Olla elasingi natukene liiga vabalt viimased kuud ja usaldasin peale ise enda veel kellegile teisele Härra H heaolu. Tunnen hetkl viha, et olin lihtsalt niiiiiiii loll ja usaldasin teda. Astusin samasse ämbrisse nagu olen korduvalt seda teinud, nüüd halatsen ennast siin kui loll ma sain olla. Pean jälle läbi tegema selle, et Härra H harjuks ära ainult minuga olema, pean suutma oma elu korraldada nii, et ta ei tunneks ennast kõrvale tõriutuna ja pean andma enda emale piisavalt rahu ja vaikust, et tema närvid lolliks ei läheks. Ma pean lihtsalt seda olukorda natukene seedima ja mõistusega selgeks mõtlema. Õnneks ma olen nii suurepärane ja saan hakkama, alati olen saanud hakkama ja saan edasi ka.