Mulle ei ole midagi selga panna.

 Ja ausalt mul ei ole midagi selga panna. Enamus naisi räägib, et neil pole midagi selga panna aga mul realselt ei ole. Enam pole isegi riideid mis 4 numbrit suuremad on , lihtsalt varsti olen ma paljas koguaeg. Ma olen vaene ja see tähendab, et mul pole ka raha, et endale osta kõik võimalikud asjad mida ma vajaksin hetkel. Kuna ilm on niiniiiniiii meeldivalt vesiseks läinud siis enam seelikut ei kipu kandma aga mul on vaid 2 paari pükse. Ühed on lillelised mis mulle tundub, et hakkavad mulle suureks jäema ja enam pole nii ilusad jalas kui enne. Neil see häda ka veel, et enne ilusal ilmal olid kudagi palju ilusamad. Siis on ühd tumesinised teksased mis mulle meeldivad aga kahjuks vahel lähevad riided mustaks ja ma pean neid pesema. Siis mul on üks dressipluss mis mulle ei meelde kuna käib üle pea ja kapuutsi ka pole. Siis on mul mõned t-särgid , mõned niisama plussid ja vist üks kampsun ka. Kleite on ka aga kuna hetkel mul pole saapaid/kingasi mis oleksid ilmale vastavad siis jätan ma need välja loetust. Vahest ma tahan osta endale riideid, kohe kohutavalt tahaks aga asjad mida müüakse on inetud ja kallid. Hetkel tahaksin ma endale saada dressipluusi mis oleks mõnus, ilus ja soe aga kuskil pole sellist millist ma tahaksin. Teksased mida mina ainult poest leian on nii madala värvliga, et sangad ripuvad üle, kohutavalt inetuks teeb asja. Kampsunid on nii kokuhoidlikult meisterdatud, et ma näen neid kandes välja nagu kiletetatud viiner. Siis kui ma leiangi endale midagi meeldivat siis kukun ma hinda vaatates pikali ja ilu kaub asjal kohe ära asjal. Minu arvates on natukne palju maksta särgi eest 25 eurot, tõesti on. Eks ma lõpetan vingumise ja siiski loodan, et kunagi ma leian endale riideid mida selga panna kuna nüüd ju numbrit jägub rohkem kui enne.


 Nägin täna hommikul Mammut juhuslikult aga mul oli selle üle hea meel, väga hea meel kohe. Jõime kohvi ja ootasime minu bussi. Eile ma kutsisin Mammu koos  Peikuga kohalasse. Ja teate mis ta Piku ütles ? Ta pole kindel, et mu last kannatab välja 2 päeva. Nii, et nad ei tule. Ma ei solvunud selle peale kuna ma tean ise ka, et mu laps on natukene kasvatamatu ja jonnakas. Tegein mingi hetkel vea kui andsin liiga palju järgi tema tuiutsemisele kuna tal oli ju ebameeldiv, et Härra Issi minema jalutas meie juurest. Eks nüüd kui asi on väga untsus lapsega ja ma loll alles nüüd seda avastanud olen pean ma kõvasti vaeva nägema ja eks see tekitab Härra H rohkem jonni kuna ta võim ei käi minust üle. Eks tema käitumisele annab ka uue põntsu Härra M järiekordne ära minemine suure raha järgi. Kudas inimenesed aru ei saa, et mu lapsel puudub turvatunne ja kindel elurütm ja ta üritab panna ennast teisiti maksma. Kuskil peab ju temal ka sõna õigus olema. Ma absoluutselt ei õigusta teda kuna vahest ta tõesti käitub kohutavalt halavasti ja on natukene tüütu aga siiski ükski laps ei muutu niisama selliseks, lihtsalt niisama.  Lapsed elavad erinevalt vanemate lahku minekut üle ja paljusti loeb ka see kui palju isa lapsega enne tegeles. Minu kahjuks tegeles Härra M vägagi palaju Härra H ja neil oli üpris lähedane suhe. See jätis kindlasti Härra H sügava hingelise haava ja tegi tema midagi sellist mida ei saa korda hetkega, sõrme nipsu pale. Ma olen lugenud , infot otsinud , konsuteerinud endast targematega kudas selliste lapse iseloomu näitamisega hakkama saada ja kudas teda taltsutada. Igakord jõuan ma teadamiseni, et ta vajab turvatunnet ja aga, et leppida sellega, et tema maailm enam kunagi pole endine. Kas teie teatsiet, et enamus lapsi süüdistavad ise ennast vanemate lahku minekus? Kellegil pole õigus arvata, et ma lasengi asjadel nii olla ja loodan, et kasvab sellest bravuuritsemisest välja. Ma tegelen pidevalt sellega, et ta saaks aru, et nii pole õige käituda. Ma räägin temaga, selgitan miks käitumine vale on. Ma karistan teda, et saaks aru, et igal teol on elus taga järg, ma olen üritanud isegi seda ignoreerida, et siis äkki kui tähelebanu ei saa siis ei tee seda tähelepanu saamiseks.
 See miski pole aidanud ja ma pean võtma kasutusele teisugused võtte ja alustama sellest, et ma ei lase Härra M olla siis olemas kui talle sobib. Ilmselgelt pole Härra H lihtsalt selline laps kellele see virvendav elu sobiks, pean enda graafikuga töö asemel leidma natukne lapsesõbralikuma töö ja kõige rohkem pean varuma kannatust ja ega, et talle teha selgistus tööd ja endale selgitama kudas see võimalik on. Ma ei arva, et Härra H on läbinisti halb laps, ei ole. Ta on tegelikult väga hea laps kui ta tahab olla ja selleks, et ta tahab olla pean mina sama palju vava nägema kui tema. Samas pean ma mõistma tegelike põhjuseid miks ta nii käitub ja millest see kõik alguse sai. See haletsmine ja virisemini kohe kindlasti siin ei aita.
 Eks Härra H on ka hetkel raske sellepärast, et minul on Peiku. Ta on ise ka välja üelnud, et siis enam ei saa Härra M ta isa olla. Eks ta kardab ka seda, et ma enam teda ei armasta ja lähen ka minema sama moodi nagu Härra M. Samas mu Peiku tegeleb tema vahst isegi rohkem kui mina , aksebteerib teda, arvestab temaga ja üritab ju temaga sõber olla kuna rohkem ma talle kohustusi ei pane. Üritab teda korrale kutsuda, mängib temaga ja vastab tema keerulistele küsimustele. Olen seletanud talle, et laps jäeb emale ju alati kõige tähtsamaks, olen seletanud seda, et ükskõik kes minu kõrval on ei muuda seda kes tema isa on. Ma olen temaga ka kahekesti, oleme kolmekesti, üritan mitt panna teda kannatama tähelepanust sellepärast, et ma õnnelik olen. Oeh, ma lihtsalt ei tea. Ma tean lihtsalt seda, et ma olen rahul, et mu Peiku on mu lapse suhts nii mõistev aga samas ega tema kannatus ka igavane pole kui Härra H teda peksab ja koledate nimedega halvematel päevadel kustub.


- Error.