Härra Hendrikul on jälle välja löönud käitumisraskused ja see tekitab minus tunde, et ma tahaksin osata ennast avalikus kohas nähtamatuks muuta. Olen tervepäeva siin üritanud leida vastust miks ta käitumis nii palju jonni ja kriiskamist on. Olen vaadelnud asja ühtepidi, siis jälle teisitpidi aga ikka ja jälle jõuan järeldusele, et äkki minu õnn tuleb tema arvelt ? Ma üritan leida kuldset teed lapse ja Peiku vahel, leida mõlemale aega piisavalt aga peale eilset jonnihoogu on mul tunne, et see lihtsalt on täiesti ühine üritus kuna Härra Hendrikule ikka ei piisa ja ei piisa. Kindlasti annab oma osa käitumisele ka see, et viimasel ajal kohtub ta tunnikese kaupa enne uinumist Härra M-iga kuna ta on tööl 12h vahetusi ja see raskendab Härra Hendriku enda juurde võtta kauemaks. Ma igalpäeval kui olen vaba siis leian tema jauks aega, käime pargis , loeme raamatud, vaatame mutikaid, käime väljas söömas , kohtume teiste lastega, jalutame , räägime maailma asjadet ja veedame kvaliteetaega kahekesti. Siiski nii kui me astume välja kodu uksest, et kohtuda kellegiga siis võtab jonnipisik võimust ja mind valdab paanika. Saan aru, et tema jauks on imelik, et peab mind jägama peale issi veel kellegiga aga ma ju tõesti ei soovi talle sellega halba. Loogiliselt mõeldes armukadetseb ta kõikide inimeste peale kellega ma vestlen. Või äkki kuna kodus minust võim üle ei käi siis üritab ennast panna teiste seas maksma, et kuskil oleks asjad nii nagu tema tahaks ? Kas ma siis tõesti peaks loobuma enda õnnst ja suhtlemisest teistega, et tema oleks õnnelik ? Istuma ainult temaga kodus nelja seinavahel ja loobuma maailmaga suhtlemast ja ära ammenduma? Kuhu jäeb nüüd see, et kui ema on õnnelik on laps õnnelik? Või on see tema järgmine kasvuperiood mis paneb mind murtsema ja juukseid kiskuma ? Teate küll kõige pealt tuleb metsik 2-ne siis pärast seda metsik 3-ne ja siis metsik puberteet ja võibolla kunagi 25 on muutub normaaseks ja enam koguaeg tema pärast muretsema ei pea. Üldiselt on hetkel tunne nagu ma sülitaksin vastu tuult pidevalt ja see lendab mulle lärtsti vastu nägemist neli korda hullemini tagasi.
Eile kohtusime Mammuga , temaga on alati niiiiiiniiiiiiniiiii hea. Käsime oma metslastega sõõmas, hiljem männipargis ja hiljem veel ttü ühikate juures mänguväljakul. Lõpuks isegi Tann Ja Hendrik olid suutlikud normaaselt mängima. Kauril Ja Ellikul oli veetlev vestlus IT vallas ja meie Mammuga kiikusime.
- Ma kohe lähen lõhki teadmatusest mida ma tegema peaksin.
Ps ! 10 km tulin hommikul ikka tatsates.
No comments:
Post a Comment