Ma nägin täna Kerstini ema. Ta vaatas mulle esimsest korda peale 6 aastat 10 kuud otsa, ta vaatas mulle silma minuga rääkides. Ma sain lõpuks aru, et me kõik hakkame vaikselt toibuma saatuse hoobilt, teiste inimeste otsuest põhjustatud hingliselest tormis. Olen juba ammu taibanud, et aeg teeb asjad kergemaks. Mul on heameel, et mina pole ainus kes üritab üle olla, oma eluga edasi minna ja üritab unustada seda tühimiku enda hinges ja vesiseid pisarad enam põselt kuivatada ei soovi.
Viimane kord kui ma Kerstini venda nägin siis me naersime nii kõvasti, et mul tekis lausa hirm ega me pole kaks psühhopaati kellel kohe krutib mõistus ära ja teeme tegusi mida keegi meist ei mõistaks. Siis kadus see tunne ära ja mind valdas siiras rõõm, et me suudame naerda kajakanaeru ja kadunud on meievaheline '' ma ei oska olla'' käitumine.
See mis koos läbi elatud on ei unune kunagi aga aeg on meil kõigil edasi liikuda kuna meist keegi mineviku olematuks teha ei ole suuteline.
Reedel ma peaksin vist enda neljast naisest kahega õue minema mängima. Lähme viskame Genkale näppe ja arvatvasti teeme mõne parema naeru üksteise pihta. Kui ma laupäeval tunnen vapruse värinaid ja kuivavat suud siis tean, et vähemaltt laenatud heaolu läks õigesse kohta ja õigetesse inimestesse.
Ma vist polegi viimased kaks kuud käinud kuskil sõbrannadega, ilma Peikuta ja Härra Hta. Ma just väga ei kurda ka selle üle aga samas ma tunnen hetkel vajadust enda siseringi nautida üksinda. Ma tajaun, et ma pean rohkem olema jalgadega maas kuna maanduda hiljem on valus. Asju tuleb siiski võtta elus mõistusega ja kedagi peale enda elus usaldada ei saa.
- Kolmapäev, see meeletu kolmapäev.
No comments:
Post a Comment