Esimene september ja enam pole võimalust leida lolle vabandusi miks mitte viimased 7,4 kilo alla võtta. Paar nädalat tagasi panin ma endale paika, et 20 oktoobril soovin ma kaaluda 66 kilo aga sellest ajast saati olen ma oma 73 kilo juures kõõlunud. Olen õnnelik, et rohkem pole juurde tulnud. See näitab seda, et siiski ma toitun õigest peagu aga liiga vähe kulutan kaloreid ja vist natukene tihti on seda laiskust. Igal kaalu kautajal on tagasi lööke ja motivatsiooni kadumist ja tõsuse. Mul läks alguses väga hästi, liigagai hästi ja see pidi nigunii tulema. Eks suuresti on süüdi selles suvi kuna siis tõesti on tihedamat seltsielu ja rohkem grilli ja siiderdamist. Kindlasti üks põhjus on ka selles, et Härra H oli kuuaega lasteaia vabaega ja siis oli mul enda aega vähem. Siis kindlasti on kõige suurem süü mu enda laiskuses. Ükskord ma lugesin artiklit sellest, et keskmiselt võtab naine juurde 5 kilo kui loob endale suhte kuna tavaliselt on mehel halvemad toitumis harjumused kui naisel. Mees jälle võtab alla. Ma peaksin Peikult küsima kas ta on nüüd selle ajaga ilgelt alla võtnud.

 Kindlasti üks põhjus miks mu kaal seisab ja allapoole ei lähe on see, et olen tunduvalt rohkem tarbima hakkanud alkoholi kui enne suve algust. Mitte, et ma oleksin padu joodik aga ikka väljas käies on väike naps ja nali käsikäes. Eks suuresti peangi ma oma toitumise jälle paika saama ja süsivesikud võimalikult madalale tõmbama kuna mida lähemale soovitud kaal läheb seda raskemaks läheb. Kui ma pole kunagi eriline magusasõber olnud siis viimasel ajal tahan ma küll magusat, palju kohe. Peiku sünnipäeva ajal sain ma endale kommikarbi ja nüüd kaks nädalavahetust olen ma sealt kommi krõmpsutanud kahe suu poolega. Häbi,häbi Mari, häbi!  Ükskõik kui usinasti ma seda vaatan mida ma suhu pistan pean ma hakkama rohkem kaloreid kaotama liikudes, seks ei lähe sinna arvesse vaid pean jooksma hakkama tihdamini ja jalksi käimise taas enda jaoks avastama võimalikult tihti. 

 Jõusaaliga on nii, et sinna pean ma ka minema. Algne plaan oli, et 15 lähen zeluloosi omasse kuna seal on täiesti viisakas kuukaardi hind ja normaasetel aegadel rühma treeningud aga nüüd enam nii kindel pole. Äkki kolin uuesti Gymlecosse tagasi ja lihtsalt lasen endale koostada treening kava siis pole hullu, et seal nii ebanormaasetel aegadel on rühmatreeningud. Eks ma pean seda asja kaaluma, mõtlema ja tegutsema. Väheemalt algas Härra H lasteaia uus aasta ja see tähendab, et vabadel päevadel on mul võimalik hommiku poolikul ennast liigutada jälle ilma, et peaksin kellegilt paluma, et teda hoida saaks.

 Eks ma annan järgmisel esmaspäeval ülevaate kas suutsin ennas lõpuks kokku võtta ja taas hakkata numbreid alla liigutama. Esmaspäev jäeb ikka mu kaalumise hommikuks nagu enne, see on alati hae hommik selleks.

  Eile lõpuks pidime enda asjad kokku pakkima ja siiski Tallinna poole liikuma hakkama. Ma võiksin lõputult rääkida sellest, et alati on mul seda nii kurb teha. Eile meil oli ka seltsimees Härra Villu kaaslaseks kui läbisime 100 km. Tegelikult ma tundisin talle isegi kaasa kuna pikade jalgadega on vist natukene abameeldiv istuda taga istmel aga ise ta soovi ei avaldanud, et oleks eest tahtnud istuda. Ma ei saanud ju võtta talt võimalust Härra H kõrvuti istuda.

 Laupäeva õhtul istusime me diivanil nii, et Härra H lösutas minu otsas ja minu jalad olid üle Peiku ja ma tõesti tundisin ennast suurepäraselt. Peale nädalast mitte kohtumist oli teda lihtsalt suurepärane taas laupäeval näha. Tänasega hakkab tal ülikool ja see teeb meie kohtumised veelveel harvemaks kui seni on aga siiski on mul heameel, et tema meil nii tark on. Ta lubas mulle ikka vahest aega leida oma töö ja ülikooli kõrvalt, eks ma siis usun teda. Kui kudagi ei saa siis kudagi ikka saab ma arvan nii.

 Nagu arvata on on Härra H käitumine kohutavaks läinud, täiesti sõnakuulmatu masuurikas on. Tänu sellele tunnen ennast nii läbi kukununa ja ma ei oska lihsalt mitte midagi ette võtta.

 Räägin teile ühe naljaka asja veel. Härra M eelmisest laupäevast saati pole minuga kontakteerunud ja siis see laupäev siis saatis sõnumi, et kudas meil läheb. Vastasin sellele aga vastust ei tulnud, okei las siis olla nii. Eile hakkas mul kripeldama, et millal siis eesti tuleb ja küsisin. Täna sain vastuse, et sitapea kavatseb 10ndal minna veel ma ei tea kui kauaks ära, oleneb raha summast mida pakutakse. Aga mina ? Aga Hendrik ? Mis siis jäebki minu õlgadele ikka ja jälle kõik lapsega seotud ? Ärgu hakkaku ajama kudas tema vanaema mind aitama hakkab kuna pole ta suutnud nädala jooksul mulle helistada ja küsida kudas peale Härra M ära jooksmist lapsel läheb või kas mul oleks vaja abi lapse hoidmisega kui ma tööl olen. Kui kunagi peaksime kohtuma ütleb ta mulle :'' Ma ei tahatnud peale pressiv olla ja sa oleksid võinud ise helistada.'' Kas siis see pole peale pressiv kui mina helistan ? Või siis tema ei taha Härra H siis näha ? Oi ma läksin kurjaks, väga kurjaks.

- Kuri.