Tere Vallalise elu.

Ma juba 6 korda alustan kirjutamaist ja siis kustutan jälle kõik ära. Siis ootan natukene ja alustan uuesti. Päris palju oleks kirjutada aga ma ei oska täpselt kuskilt alustada hetkel, ma ei suuda leida täpselt seda algus punkti.
  Asi algas vist juba siis kui ma sündisin ma arvan. Nimelt on mulle terve elu meeldinud see, et asjad oleksid nii nagu mina tahan. Selleks olin ma valmis tegema tsirkust, et saada seda mida ma tahan. Mulle meeldib kui mul on õigus ja väga tihti ongi mul õigus teatud asjades, kahjuks. Siis üks hetk ma otsustasin, et ma enam ei tee tsirkust ja ei püüa kõiki inimesi enda pilli järgi tantsima panna kui sain karmalt õpetust, et see võib lõpuks vägaväga valus olla. Üldiselt ma kardan seda karmat sama palju kui surma. Ei,eii enda surma ma ei karda vaid kardan lähedaste inimeste surma. Kuigi ma olen staasikas leinaja kardan ma ikka leina kohutavalt, neid emotsioone ja kõige valusamat lepimist teadmisega, et ma ei saa mitte kui midagi ette võtta, et inimest tagasi tuua. Igatahes kuna ma ei viitsi enam karmalt pikinägemist saada siis üritan ma teistele inimestele nii mitte teha nagu ma ei taha, et mulle tehtaks. Minul ei ole õigust otsustada kes kellega suhelda võib või kes on halb inimene, kes hea inimene, kes keda ära kasutab ja kes on lihtsalt tähelepanu vajaduses idikas. Me kõik oleme õnneks suured inimesed ja otsustame tähtsad asjad ise oma elus. Sama moodi on mul õigus otsustada kui ma enam lihtsalt ei viisi olla kuskil draama sees, kannatada teise tähelepanu probleemide all. Ma hetkel tunnen see täiesti tühja tunnet, see on isegi natukene hirmutav kuna ma ei tea täpselt mis sellele järgneb. Igal asjal on kaks poolt, mõlemal poolel on õigus omale arvamusele õnneks. Ma ei süüdista, ma ei heida ette lihtsalt minule ei meeldi tiksuva pommi otsas istuda ja ootata järiekordset hetke mis tekeitab ülemõtlemise ja sita enesetunde.

 Käsin eile paavli kaltsuskas ja ossin endale 7 eutsi eest riideid. Nüüd on nad mul pesukorvis ja ootavad vabapäeva, et puhtaks saaksin pesta. Ühe pluusi ossin ja kaks kampsunit, fakk väljas on külmaks läinud ma ütleks.


- palun vaikust.