Vaid mina.

  Hävitada on ebaõiglaselt lihtsam kui luua, aga me käitume juskui me seda ei teaks. Inimesed ei suuda oma elus mitte kunagi andestada ebameeldivust mis on põhjustatud neile aga paluvad andestust selle eest mida nemad on põhjustanud. Kas see pole natukene silmakirjalik meist? Palju inimesed väidavad kudas nad hoolivad täpselt nii kaua kui rahauldame nede uudishimu mis on suurem kui vastutus mida nad kanda ei suuda. Kui inimesed suudaksid natukene rohkem austada ise ennast siis austataks neid rohkem. Viimasel ajal olen ma taibanud, et ned inimesed ei vinguvad kõige rohkem kes ise endale ei meeldi. Nad küll tunduvad väliselt peale vaadates enesekindlana aga liialt sõltuvad teistest inimestest, nede arvamusest kuna üksinda olles nad taipavad seda kudas nad on läbi kukunud enese jaoks ja kudas neile ei meeldi olla endaga. Inimene kes enesele meeldib võib olla üksinda endaga siis tal on alati hea, kindel ja turvaline. Vigu teinud inimesena tean ma seda, et elus peale ise enda kahjuks ei saa kedagi usaldada. Ükski inimene ei peaks kedagi teist süüdistama oma halvasti minemises kui ise ennast. Eks minagi üritan vahel enda  vigasi teistele pähe määrida ja vinguda asjade üle aga keegi teine ei saa minu hästi või halvasti minemise eest vastutust võtta. emotsioonid võivad meid nurka suruda aga me ise saame vaid ennast nurgast välja tuua, saame ise endale kindlama elu endale luua. Usaldus enda vastu on märksa määravam kui me seda tunnistada suudame enesele. Kindlasti olen ma mingitest emotsioonidest oma elus lihtsalt loobunud sellepärast, et rohkem heaolu mulle ellu mahuks.