Selle nädalala täitub kaks aastat kui Härra H on vaid minu projekt. Sellel hommikul kui Härra M koju tuli silmad punased ja lehkas alkoholi järgi teadsin ma kohe, et kaua ootatud ja kardetud sõnad tulevad nüüd. Ma lihtsalt esimesed kaks nädalat endale ei tunnistanud, siis otsisin süüdlast ja süüdistasin Härra M , siis haletsesin ja olin katki. Aasta aega oli mul valus lahti lasta, lootsin ja soovisin. unistused on aeglased aga liiga kiiresti lähevad mööda. Lasin ennast alt vedada, uskusin valesi mis hävitas austuse ja mängisin mänge. Ma lihtsalt ei tahatnud tunnistada, et mu pojal on saatuse tahtel vale isa juhtunud. Lootsin, et siiski pole see nii, et kui meie läksime lahku siis läks ta lahku ka lapsest aga tuleb välja, et tegelikult on ta täpselt sama sugune mees nagu enamus esimese ringi eesti mehi. Ma lootsin, et ma olen eriline, ma arvasin, et ma olen eriline. Kui lõpuks tunnistasin endale, et tegelikult on aeg lahti lasta siis selleks ajaks olin ma endale ise tekitanud haavad mida parandab vaid aeg aga armid jäevad alatiseks. Võin üelda ausalt, et ma ei usalda inimesi, ma pole kellegi peale kindel enam kuna siis lihtsalt ei pea petuma. Olen hakanud elama rohkem endale ja muutunud vägagi üksikuks inimeseks ja see ei häiri mind absoluutselt enam. Lahti laskmine võib olla nii kohutavalt raske aga tegelikult lõpuks teeb see vaid head! See esimene aasta oli mulle emotsionaaselt väga raske aeg, mul oli raske lepida sellega, et mu laps jäi ilma oma kodust, oma isast ja ma ei suutnud talle turvatunnet pakkuda. Ma olin endas nii petunud, et vedasin alt last kuna ei suutnud talle pakuda seda mida iga laps vajab ja selleks on perekond. Ma ei saanud ja ma ei osanud saada üle sellest, et kõik on kadunud ja ma pean edasi liikuma. Ma leitsin lohutust alkoholist aga samas hävitasin aina rohkemat enda ümber, loobusin võimalusest ise ennast austada. Kui lõpuks sain saatuselt peksa kõige valusamal moel mida võib üks naine võib kogeda taipasin, et nii need asjad edasi minna ei saa. Kuskil jookseb piir ja ma pean lihtsalt ennast kokku võtma ja liikuma. Leitsin enda jauks toetust spordist, keskendusin kaalu langetamisele, hakkasin seadma endale eesmärke ja endalegi märkamatult hakkas kõik muugi elus paika loksuma vaikselt.
Ma ei kahetse seda kudas ma lasin endale emotsionaaselt põhja kukuda kuna hetkel tunnen, et olen tõusnud palju tugevama inimesena ülesse. Ma saan üksinda hakkama oma lapse kasvatamisega, suudan tunda rõõmu pisikestest asjadest. Ma olen õpinud hindama aega, ma oskan planeerida, et asjad kõik toimiksid. Kindlasti olen ma tunduvalt lähedasem oma lapsega ja ma olen kindlasti palju parem ema oma lapsele! Maailmas on nii seatud, et igal teol on karistus. Olen analüüsinud läbi 5 aastat enda elus, õpinud sellest kust tegein ma vea ja kust läks valesti. Saanud aru, et vaikimine murrab saatuse ja sellest alguse saanud sitapalli pole kahjuks võimalik peatada. Ma ei süüdista teisi inimesi, et vahel on mul raske aga ma olen need otsused enda elus ise teinud ja ainult mina saan enda heaolu eest vastustada. Ma ei oska enam nuta ja võib-olla pole suuteline enam uskuma muinasjutte mis hästi lõpevad aga ma tean seda, et ükskõik mis elus juhtub tulen ma takistustega toime ja liigun aina rohkem läbi valu ja pisarate tähteda poole! Tugevaks inimeseks ei sünnita, tugevaks saadakse läbi kogemuste! Siiani võitlen esimes astme alkoholismiga kuna siiani küündib käsi raskel hetkel kergema lahenduse poole kuigi järgmisel päeval on 100 korda hullem. Vahel siiani ajab mind närvi kudas Härra M lihtsalt minema jalutas ja läks ka lapsest lahku aga siiski olen ma viimasel kahel aastal õpinud palju rohkem kui enne seda 23 aasta jooksul. Ma olen leidnud enda hinge rahu teadmisest, et peale sitta tuleb alati hea. Näen, et mu laps liigub koos minuga emotsionaasel suunal paremuse poole. Ajaga aina rohkem suudab elada nii nagu paljud eesti lapsed. Vahel ta teatab mulle, et :'' Tead selle ja selle lapse emme ja issi ei ela ka koos. Ta on nüüd minu sõber.'' Naljakas, et laps tunneb turvatunnet teise sarnasest pärit lapsega semutsedes. Ta on hakanud taas mind usaldama, ta taas otsib minult lohutsut ja mina suudan talle pakuda taas turvatunnet ja elu mis viib teda kuskile. Ma ei kasvata oma last, ma kasvan koos oma lapsega. Meil on selline üpris naljakas kooslus kuna meist kumbki ei taha alla anda ja oleme üpris kangekaelsed, me tülisema ja siis jälle lepime. Me naerame koos ja me arendame enda silmaringi, me hingame magades ühes rütmis. Me mõlemad arvame alati, et just meil on õigus ja teine kindlasti eksib. Vahel ma mõtlen, et kudas minul kes on tegelikult väga enesekeskne inimene on suutnud panna enda elu teise inimese järgi elama ja tihti surun enda vajadused alla, et temal oleks kõige parem. Õnnelik laps pidi olema see kelle ema on õnnelik ja mina tõesti olen üks vägavägaväga õnnelik inimene tegelikult. Vahel kui ma loobun enda elus millegist, et Härra H õnnelik oleks siis ma ei heida seda talle ette vaid tunnen rõõmu sellest, et tema on õnnelik. Ma pole enam mahasurutud ülekaaluline kodukana vaid mu elus on väga palju asju mis mind õnnelikuks teeb ja mind kõidab ja samas neist ükski asi ei kahjusta mind nii sisemiselt ega välimiselt. Ma tunnen, et aasta endale elades, ennast lapides ja tundma uuesti õppides olen ma saanud üle paljuski oma elus mis oli juba enne valusat lahkuminekut katki või puruks. Minust on saanud uus naine kes on enesekindel ja saab oma eluga hakkama.
- Alati liigu edasi kuna tagasi minek pole kunagi mõeldav.
No comments:
Post a Comment