Pidin täna hommikul helistama arstile, et teada saada kudas minu Imelise H vereproov oli. Terve hommikul ma pabistasin ja muretsesin, tegelikult terve see 7 päeva olin paanikas. Siiski on vereproov sisusliselt korras, natukene muutusi on aga täiesti talutavad, ainult raua puudus on natukene liiga suur. Eks me hakkame siis palju peeti, spinatit ja loomsetliha õgima, et me ei peaks rohtusi krabistama lõpuks hakkama. Vähemalt on punaveri Okei ja siiski Uh leitud lünfisõlmed on kergelt posiiivsed aga see võib olla seotud alergiline reaksioon olla. Ja mis see on ? Arst ei ole leidnud ühtegi asja mille vastu ta võiks olla aga loodame, et kasvab välja sellest lihtsalt. Jäime jälgimisele mis meist edasi saab aga positiivne on siiski see, et veri on sisuliselt korras!
Viimane kord kui me kohalas käsime unustas H enda kaisuka sinna, või siis mina kuna unustasin selle kotti pakkida ära tulles. Algus polnud probleemi, igal õhtul proovis mõnda teist mis leidis aga eile õhtul hakkas tal nutt peale tulema ja ta ütles :'' Emme ma igatsen nii väga enda kutsut, tal on kindlasti kohalas üksinda külm ja kõle.'' Mul tuli endal selline kurbus hinge, et mine või jalgsi sellele kiiremas korras järgi lihtsalt. Palju sinna ikka on ? noo 100 km umbes ja jalutada mulle ju meeldib.
Hakkasin hiljem mõtlema, et kust seee meil pärit on. Selle vist kinkis mu tädi mingiseks sünnipäevaks ja natukene enne õismäelt ära kolimist satus ta sellest sellisesse vaimustusse, et tassid seda kotiga vanaema juurde, lasteaeda ja Mamma juurde. See on meil haiglas kaasas olnud, suvitamas kaasas olnud ja isegi rannas käinud meiega. Kui käis H elus suur pauk ja maailm kokku kukkus siis oli see vist ainuke asi mis tekitas talle turvatunnet ja igakord kui õhtul unemaale minek on võtab ta selle kaissu ja nüüd on see juba mitmendat nädalat tänu minu lohakausele kodust kaugel ja ükski teine pole nii hea kui just see kaisukas mis on pakunud viimasel 2 aastal turvatunnet.
Üldiselt ma olen jälle keskendunud vaid H ja meil on mõnus. Jonnihoog ja kapriisid on väheneud kuna ma olen ju jälle vaid tema. Koolis talle meeldib, ootab alati juba järgmist korda. Sealt ära tulles räägib õhinal mis uut õppis ja mis ta teda sai huvitavat, vahel räägib ka maitsetust toidust mulle. Inglis kell meeldib talle vist kõige rohkem, ta on enda uutest sõnadest üpris vaimustuses ja siis katsetab neid pidevalt. Ühel õhtul teatas ta mulle kudas varsti hakkab ta endale ise unejuttu lugema kuna varsti tunneb ta palju rohkem tähti kui mina.
Homme on meil planeeritud popipäev mis sisaldab kodus õppimist mis koolis jäi. Hiljem vist lähme tervishoiu muusiomisse kuna H tahab teada milline täpselt maks ja neer välja näevad. Siis mõtlesin, et ma pole seal ammu käinud ja võiks minna. Eriti ma ei usu, et see vastu külge maha jookseb meil. Siis kindlasti soovin ma veel taas avatud Energia avastuskeskusesse minna uurima elu ja olu lähi ajal. Mul on vaba nädavahetus ja võibolla siis isegi jõuab ennast harida natukene.
Mul endast polegi mitte midagi kirjutada kuna kõik on vanamoodi nagu ikka. Olen ülbe sitapea kes arvab, et on suurepärane inimene. A Härra M saatis sõnumi, et 7-9 päeva läheb veel präeguse plaanikohaselt aga see võib veel pikemaks venida ja blablablaa. Ma eriti ei viitsinud isegi mitte süveda kuna ilmselgelt saan ma üksinda ka hakkama nagu ikka. Mul on kõik kontrolli all kuna elus saab vaid endale kindel olla. Minu poolest võibki ta sinna jäedagi kui see raha kompenseerib ta nihu kiskunud elu. Tema ja mõned veel võiksid lihtsalt õppida üle elama seda hetke, kui tundub, et kõik on juba kautatud. Inimese iseloom on tema saatus ja kui ikka on nõrk iseloom siis ei saagi elus mite midagi saavutada. Naljakas, et seda ütlen mina kes aastakene tagasi nurgas kükitas ja pisaraid pressis enesest välja kuna arvasin, et olen samamoodi täiesti tupikus aga siis nägin päikese kiirt endast ja suutsin liikuda. Kahju on ainult sellest, et ma ei oska enam nutta. Vahel vajavad silmad puhastamist ja pisarad on selleks kõige paremad.
- Imeline sügis.
No comments:
Post a Comment