Kukusin läbi.

 Oeh reedel lõppes mu karsklus 13 päeval. Miks? Sellepärast, et ma olen Mari ja ma olen alkoholik poolenisti.
 Esmaspäeval peaks Härra H vastused saama verekohta ja Uh põhjaliku vastuse. Loodan, et sealt väga sitta vastust ei saa.
 Trennis käsin reedel ja nüüd on selline tunne, et ma olen jäenud teerulli alla aga ilu nõuab valusaid ohvreid vist. Teisipäeval lähen uuesti eks siis vähem valus hiljem. Tahatsin täna kõndides tööle tulla aga jalad nii valusad, et lihtsalt polnud suuteline. Siis tänasin jumalat trolli eest ja nautisin sõitu.


  Käes on oktoober, kohe varsti november ja pärast seda detsember ja kõik hakkab uue hooga peale jälle. Ma olen siiani selle aastaga rahul, ma olen enda jaoks saavutanud piisavalt, ma olen leidnud kaua soikus olnud MINA. Olen arenenud vaimselt ja füüsiliselt, tõestanud endale, et kui midagi kohutavalt soovida ja pingutada siis on kõik võimalik. Mul on tekinud paar salasoovi isegi, neid võiks lausa unistuseks nimetada. Ma olen lõpuks oma eluga edasi läinud, mineviku seljataha jätnud ja ma usun siiralt paremasse tuleviku!
Igal inimesel on tõuse ja möönasi elus aga peamine on see, et me õpiksime neist ja ei annaks alla peale läbi põlemist. Ma olen selle aastaga õppinud seda, et tõesti saab elus vaid endale kindel olla ja meie ise vastutame enda heaolu eest. Hetkel on kõik täpselt nii nagu ta oleks pidanud juba ammu olema. Ise teen, ise vastutan ja pole probleemi.
 Vahel olen ma lihtsalt nii suure egoga, et ma peangi olema üksinda. Jah ma tunnen kurbust sellepärast aga samas tunnen rõõmu pisikestest asjadest mis haiget ei tee.



- kõik saab korda,korda ja korda.