Misasja ? Sa käid üksinda trennis päriselt ka vä?

 Mind on see nädal kolm korda üllatatud küsimusega, et kellega ma trennis käin. Kui julgen vastata, et täiesti üksinda siis vaadatakse mind kui erakut. Jah ma olen übris seltskondlik inimene terve elu olnud aga on asju mida mulle meeldib üksinda teha. Trennis käimine/kiirkõnd on seda kindlasti. Mulle tekitab lausa stressi kellegi teisega trennis käimine ja aegade klapitamine. Mina valin endalee aja siis kui mul selleks aega töö ja Härra H kõrvalt on. Siis kuna ma trenni minnes tavaliselt teen trenni ja kuna enamasti ma külastan bodypumpi siis mul pole seal aega nigunii vessutada kuna olen ametis kaasa tegemises. Minemise ja tulemise jaoks ma olen übris iseseisev inimene ja saan hakkama. Tavaliselt kuulan ma muusikat ja analüüsin trenni ja minnes mõtlen sellele kui tubli ma ikka olen, et lähen. Riietumisega saan ma üksinda hakkama. Kuna mul on see alasti olemis kompleks ja ma nigunii pesemas ei käi vaid jooksen koju dušši nautima siis läheb mul kiiresti. Poen peitu, panen kõik riided valmis selga panemis järiekorras ja siuh-säuh riided vahetatud mul.
 Tõesti vahest mul pole motivatsiooni üksinda kõndima sinna siis kutsun kellegi kaasa aga enamasti pole inimesel aega või on laiskus jnd. Ükskord sellepärast minemata pole jäenud, et pean üksinda seda tegema. Kuna ma lihtsalt armastan enda kõrvaklape, mugavad jalatseid ja mustamäe võimalusi liikumiseks. Selle üksinda käimise juures on see eelis, et ma saan valida endale ise tempo. Kuna ma nigunii kõnnin kiiresti siis mul on rask leida keskmist tempot mis nii mulle kui teisle inimsele sobib. Väga vähe on inimesi kes suudavad minuga tempot hoida ja tõsiselt naudivad kõndimist sama palju kui mina. Vaheel küll on tore kellegiga koos seda teha ja rääkida maailma asjadest siis läheb lihtsalt aeg kiiremini vahel.
 Naised trenni ja igast muudes gruppides otsistakse pidevalt endale trenni kaaslasi. Ma lihtsalt ei kujuta ette, et pidevalt sõltuksin teise inimese ajast/viitsimisest jnd. Nagu ikka on inimesed erinevad ja mõnle selline asi sobib.


 Härra H on lasteaia streik ja ma lihtsalt enam ei tea mida teha. Ta pole kunagi olnud vaimustuses seal käimisest aga nii hullu pole ammu olnud. Ta oli pikalt kodus ja kui meil tuli päevakorda jälle lasteaias käimine läks ta heameelega. Esimesed kaks hommikut vist , noh natukene moosimist ja asi korras. Siis hakkas see pidev kauplemine peale ja täna hommikul ma lihtsalt mõtlesin, et jätangi ta terveks päevaks üksinda koju. Ärkab ülesse ja hakkab see laul peale, et tema ei taha/temal ei sobi jnd. Ta suudab selle nii siiralt välja jonnida, et mul hakkab lihtsalt kahju. Ma alati üritan talle seletada, et mõni laps peab käima esmaspäevast-reedeni kohal aga tema saab päris tihti koju jäeda kui mul vabapäev on või käib ainult pool päeva. Ta lihtsalt ei taha ja kõik. Esmaspäeva&kolmapäevaga probleemi pole kuna siis on tema imekasvataja aga teisel 3 päeval on see lihtsalt kohutav kauplemine/tülitsemine/kisamine. Vaesed naabrid , tõesti vaesed kõrvad.
 Tal on lasteaias sõbrad , nedega tegeletakse palju ( olen kuulnud teiste lasteaedade kohta õudus jutte ) neil on muusika/võimemis tunndid , käivad õues, käeline tegevus. Härra H pole ka kordagi kurtnud, et halb toit oleks ja lõunal ei pea magama kui und pole vaid tasakesi voodis. Kasvatajad on normaalsed enamvähem , vähemalt ei peksta neid. Üks on ülimalt sõbralik laste suhtes ja teine on lihtsalt selline natukene suurem ja kõvema häälega. Sellest ei saa probleem olla kuna mina olen ka valju häälne, mu emal on tugev hääl. Ma lihtsalt ei tea mida teha, et ta parema tujuga sinna läheks. Olen küsinud, et miks ei taha ja vastus on lihtne :'' Mulle lihtsalt ei meeldi.'' Ta teab, et teda viiakse sinna vaid siis kui tõesti on mul vaja tööl olla vms.

   - keha loobub veest.