Mammu anna mulle andeks, et ma ei kirjuta. Ma ei oska enda elu panna ehtkel sõnadesse, vahel jäeb neist lihtsalt puudu.
 Tean, et vaid kõndides selgemaks maailm mulle saab. Viskan minema mõne hetke , teise tõmban lähemale. Olen väsinud millegist aga täpselt ei tea millest. Püüdlen unistuste poole ilma unistamata ja seisan hetkes. Asjad on natukene sassis, mina olen sassis vist.

 Kaal ikka liigub aga mitte kuskile. Suveks ikka suudan saada enda soovi numbrid ja asi korras vist...  Ma ei tea.


Hetkel ma ei tea miskit, tahaks lihtsalt olla ja eksiteerida maailmas.


- Vaikus, ma ootan vaikust.