Paksu naise hala.

 Kui olete märgaud siis siin kõrval on list blogidest mida ma jälgin. Mõned neist on täiesti võõraste inimeste omad ja ma loen neid  ja elan neile täiega kaasa nede eludele. Mõnda inimest neist ma tean ja neile elan veel rohkem kaasa.

 Paar päeva tagasi tekkis ühte blogisse jutt sellest, et inimene pole siiski suutnud peale kaalu alandamist soovitud enesearmastust tulnud. Minul on ka sedas, kohe kohutavalt. Kui ma olin siin enda hiilge aegadel alguses ( 99 kilo ) siis ma olen täiesti kindel, et kui ma 80 kaalun siis meeldin ma endale tohtult. Sain enda 80 kätte siis vaatasin peeglisse ja arvasin, et 70 juures rautselt meeldin endale. Sain enda 70 kätte siis hakkasin arvama, et 68 siis olen küll endaga rahul. Sain enda 68 kätte ja siis sain aru, et ikka pole see mis soovin ja võtsin ideeks hakkata kaaluma 66. Sain selle ka kätte aga ikka pole see sobilik mulle siis otsustasin 62 hakkata kaaluma. Tegelikult ma süüdistan selles seda fakking kaaluabi.ee kalkulaatorit mis mulle koguaeg soovitab palju ma kaaluma peaksin. Okei jah ma saan aru sellest, et mu keha ei saagi üleöö trimmis ja ilus olla ja selleks tuleb vaeva näha kõvasti aga mu motivatsioon on kuskile kadunud viimasel ajal. Näiteks viimasel ajal ma juba söön seda mida tahan ja millal tahan. Tahate teada mida ma eile sõin? Hommik oli mäcis , lõunaks sõin praekartuleid ja õhtuks krõpsu. Jah okei sellise söögini viis pohmell mida ma polnud ammu tundud aga vahel peaks ju lubama endale miskit. Siis vedelesin eile voodis ja lubasin Härra M, et ma võtan ennast jälle tänasest kokku. Ostsin endale eelmine nädal kaalustalla.ee 3 kuuse kasutamise aga ma pole seda veel põhimõteliselt mitte isegi vaadanud ja leian vabandusi endale miks ja miks. Ma olen lihtsalt kuradima laisk naine viimasel ajal.

 Ma peaksin hakkama jooksmas käima kuna suure suuga lubasin endale mai jooksul osaleda aga ma ju pole siiani harjutanud selleks tegelikult. Võib-olla siis kui ma hakkaksin selleks treenima siis tuleks ka motivatsioon tagasi endaga tegeleda rohkem. Ma olen natukene nagu selles petunud, et ma näen vaeva kõvasti ja saavutan enda eesmärgi ja siis ma pole ikka rahaul. Äkki on mul lihtsalt sõltuvus kaalu alandamisel?  Eelmine aasta panin ma endale eesmärgiks 7 km mai jooksul kõndida ja ma sain sellega hakkama. Olin hiljem enda üle väga uhke. See aasta panin plaaniks see 7 km joosta kuigi ma pole absoluutselt jooksa ja mu kops vajab harjumist. Hetkel on veebruari lõpp ja mul on aega treenida kopsu 2 ,5 kuud ja mina aina mõtlen homme ja homme ja homme aga no see homme tundub nii keeruline. Naljakas on see, et ma ju tean, et kui vaeva näha siis on kõik võimalik. Mul oleks nagu kuskil midagi ees ja see asi seisab ja ma vaatan peeglist ja näen ennast paksuna ja koledana...

 Vähemalt sõin ma täna hommikul ja lõunal korraliku toitu ja võin enda üle uhke olla. Enne esmaspäeva pole mõtet kaalule astuda kuna mu keha hoiab peale viina võttu vett kinni ja kaal oleks nii suur, et ma läheksin ja pooksin ennast lihtsalt ülesse. Kindlasti see eilne tervislik päev andis ka juurde. Ma olen lihtsalt nii vihane enda peale hetkel, et kohutav. Oli siis vaja esmaspäeval peole minna ja liialdada alkohooliga? Ma tunnen ennast nii odavana hetkel ennast.

 Positiivne on see, et Härra M sai esmaspäeval uhke olla kui ilus ma olen. Vähemalt ta väitis, et oli.

- Ma püüan tänasest jälle tervislik olla ja homme hommikul jooksma minna.