Eilsest sisse kandest võis välja tulla, et Härra H on ainult vastik ja paha. Tegelikult absoluutselt pole nii! Lihtsalt meil on vahel rasked päevad kus ta näitab iseloomu.
Eile tõi mu ema ta lasteaiast koju ja kui mina koju jõudsin oli ta suurepärane. Ta jooks ukse peale mulle vastu ja ütles, et armastab mind ja kallistas. Terve õhtu ronis süles, kutsus mängima ja oli sõnakuulelik laps. Õhtul ta veel ütles ka, et tegelikult meeldib tal olla hea laps. Oeh kudas ma tegelikult enda väikest põrgulist armastan!
Ma olen viimasel ajal mõelnud sellele, et võib-olla siiski on hea kui Härra M lähebki välismaale tööle ja me Härra H üksinda oleme. Siis on lihtsam palju asju ja võib-olla toimib päris palju asju paremini. Ma olen lihtsalt liialt harjunud üksinda olema...lapsevanem.
Sain aru, et liigne sport on halb liiga halb. Mu jalg on paistes ja valus kõndida. Tänane jalutamine lükkub natukeseks edasi nii kaua kuni jalg enam tunda ei anna. Lihtsalt pole tarvis põlve koormata ja hiljem kauem sant olla.
Täna hommikul ma ärkasin ülesse ja sain aru, et midagi peab muutuma. Minu enda jauks peab midagi muutuma, et ma ei manduks ära. Tuleb tegutseda, et oma unistuste poole püüelda!
- Kõik on korras.
No comments:
Post a Comment