Käsime eile Kompressoris, oi kui head ja suured pannkoogid seal on. Olin mina , Härra M , Härra H ja siis Preili K , selline õnnelik perekond nägime välja. Algus küll Härra H oli natukene jonnakas ja kuri aga siiski suutis ta tõestada, et ta täitsa oskab normaalne laps olla. Preili K vähemalt suudab aru saada, et mul pluss 1 on olemas ja talle vist isegi vist meeldib, et mul teine pluss 1 veel on. Siis istusime õnnelikult seal 4-kesti ja sõime, palju sõime vähemalt mina sõin ennast üle.
Trenni suhtes andsin ma eile endale puhkust, et mitte enda põlvele liiga teha hullemini. Täna jalg ikka tunduvalt parem kui eile ja vist jalutama ma lähen. Mitte nii kiiresti ja suure koormusega aga kerge 5 km ikka võin ju kõndida ma arvan. Siis plaanin teha täna süüa, kohe kokata südamega.
Mul viimasel ajal on millegi pärast suursuur tahadmine teha võikreemi ise. Ma pean lihtsalt leidma koogi mille sisse see panna ja kellele see sisse sööta. Jah ma võiksin selle koju teha ja see söödaks nigunii ära sellepärast ma muretsema ei pea. Õnnelik on mu perekond suhteliselt maiad inimesed. Kuid koju tegemisega pole kindel kas mul on iseloomu seda ise mitte pintslisse pista. Viimane kord kui ma tegin kodus siis sõin järgmisel päeval hommiku/lõunal ja õhtul kooki ja olin ise nii rahul endaga. Õnneks see oli selline kook mida üle 1 tükki korraga süüa ei tahagi...
Peaks ennast lihtsalt kellegile külla kutsuma ja külakostiks kooki viima. Eks paistab, eks paistab. Ma kõige pealt pean valmis tegema enda peekonirullid veisehakklihaga ja selle üle õnnelik olema. :)
- See on hea mäng mida mängima ei pea.
No comments:
Post a Comment